| Teave külastajale |
| Fotod |
| Kaitseala |
| Laiud |
| Salinõmme soolak |
| Kaitse-eeskiri |
| Administratsioon |
Salinõmme
92302 Hiiumaa
Tel./faks: 469 4299
Tel. 503 6455
e-post:
laiud@hiiuloodus.ee
In english
| Kaitseala |
| Kaitseala
kujunemine 26. septembril 1962 Kärdlas - Hiiumaa rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee otsus nr. 70 "Looduskaitse kindlustamisest Hiiumaa rajoonis". Kohaliku looduskaitse alla võeti muu hulgas "Väinamere laidude rühm, kuhu kuulusid "Hanikatsi, Varese, Kõrge, Ahe ja Kõverlaid" - botaanilis-ornitoloogilise keelualana". Kaitse alla võetud looduslike objektide säilitamise eesmärgil keelati laidudel ja 100 m kaugusel nendest jahipidamine kogu aasta vältel (välja arvatud röövloomade ja -lindude hävitamine organiseeritud korras kooskõlas jahipidamise eeskirjadega), linnumunade korjamine, vee reostamine ja muul viisil ala looduslike tingimuste muutmine; 01.04 kuni 01.07 roo niitmine ning roo ja rohu põletamine. 18. detsembril 1968 Kärdlas - Hiiumaa rajooni TSN Täitevkomitee otsus nr. 120 "Looduse kaitsest Hiiumaa rajoonis". Lisas nr. 3 avaldati muu hulgas kaitseala "Väinamere laiud" kaitse korraldamise eeskirjad. Kohaliku botaanilis-zooloogilise looduskaitseala koosseisu kuulusid "Eeriku-kivilaid, Langekari, Hanikatsi laid, Vareslaid, Kõrglaid, Saarnaki laid ning Soonlepa lahes Salinõmme neeme ja Saarnaki laiu vahelised saarekesed ning Kuivarahu" (nüüd Viirekare Kassari külje all). Keelati hoonete ja igasuguste muude ehituste püstitamine, puude ja põõsaste raiumine ja vigastamine, kaevetööd ning saarte maastikuilme muutmine, karjatamine kuni 15.06., Kõrgelaiul aastaringselt, kevadine jahipidamine (v.a. röövloomad ja -linnud). Heina lubati niita alates 1.07 metsamajandiga kooskõlastatud kohtades. Keelati paatide randumine ning sportlik kalapüük laiule lähemal kui 200 m ja inimeste viibimine saarel 15. aprillist kuni 15. juunini. Hilisem viibimine saarel oli lubatud metsamajandi kirjalikul loal. 26. oktoobril 1971 kinnitati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr. 493 "Uute riiklike kaitsealade moodustamine ja riikliku maastikulise kaitseala "Aegviidu-Nelijärve" ümbernimetamise kohta", millega muu seas moodustati Hiiumaa laidude riiklik maastikukaitseala. Kaitseala koosseisu kuulusid: "Langekare, Kõverlaid, Ahelaid, Ankrurahu, Kõrgelaid, Hanerahu, Vareslaid, Hanikatsi laid, Saarnaki laid ning Soonlepa lahes Salinõmme neeme ja Saarnaki laiu vahel asuvad laiud". "Hiiumaa laidude riikliku maastikukaitseala looduse kaitse eeskirjad" kinnitati 17.12.1971 Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse ministri käskkirjaga nr. 243. Keelati senise maastiku ilme muutmine, kruusa ja liiva kaevandamine, puude ja põõsaste raiumine, taimestiku rikkumine ning ala prahistamine, jahipidamine 15. aprillist kuni 1. juulini, inimeste viibimine v.a. kohalikud elanikud oma kodusaarel, kohalike kolhooside ja sovhooside töötajad tööülesannete täitmisel ning valvetöötajad, loomade karjatamine v. a. kohalike elanike loomad, uute hoonete püstitamine. Kooskõlastatult kohaliku metsamajandiga oli kaitsealal lubatud heinaniitmine peale 1.07., karjatamine peale 15.06. Kõverlaiul kuni 1.11.1972.a. ning Saarnaki laiul kuni 1.11.1973.a. Kohaliku metsamajandi kirjalikul loal lubati kaitsealal teadustöö tegemine ning külastamine organiseeritud korras. Riiklik kaitseala moodustati Hiiumaa Tööstusliku Metsamajandi piires, see otsustati mehitada 1972. a., esimene kaitseala juhataja Tiit Leito asus ametisse 1972. a. 1984. a. valmis kaitseala keskus Salinõmmes. 14. 01. 1991.a Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi määrusega nr. 5 "Riiklike looduskaitsealade formeerimise kohta juriidilisteks isikuteks" n.ö. iseseisvus ka Hiiumaa laidude kaitseala. 22.01.1991.a. EV Keskkonnaministeeriumi käskkirjaga nr. 4 "Põhikirjade kinnitamine" kinnitati laidude kaitsealale "Kaitseala põhikiri", mis kehtis kuni 15.08.2000. 17.06.1997.a. kuulub Hiiumaa laidude kaitseala "Rahvusvahelise tähtsusega märgalade registrisse" (nn. Ramsari ala). 27.10.1998.a Vabariigi Valitsuse määrus nr. 243 "Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine". 15.08.2000.a. kinnitati keskkonnaministri määrusega nr. 48 "Hiiumaa Laidude Maastikukaitseala Administratsiooni põhimäärus", mis kehtis kuni 01.04.2002. 01.04.2002. a reorganiseeriti keskkonnaministri 24.01.2002. a määrusega nr 7 Hiiumaa Laidude Maastikukaitseala Administratsioon ja Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus Hiiumaa Kaitsealade Administratsiooniks.  Vaata kaitseala skeemi suuremalt Asukoht ja suurus Hiiumaa laidude maastikukaitseala asub Hiiu maakonnas Pühalepa vallas. Kaitseala hõlmab Hiiumaa kaguranniku vetes (ilma Kaevatsi ja Heinlaiuta) üle 20 saare kogupinnaga ~324 ha ning alates 1998.a. uute aladena Salinõmme soolaku (204 ha) ja saari ümbritsevad merealad (2 135 ha). Saartest tuntumad on Saarnaki (140 ha), Hanikatsi (82 ha), Kõverlaid (29 ha), Vareslaid (26 ha), Ahelaid (24 ha), Kõrgelaid (14 ha), Öakse (7,6 ha), Auklaid (1,2 ha), Hanerahu (1,2 ha), Langekare (1,2 ha), Suur-Pihlakare (0,3 ha), Ankrurahu (0,3 ha), Väike-Pihlakare (0,2 ha), Valgekare (0,2 ha), Varesrahu (0,2 ha), Hoburahu (0,1 ha), Palgirahu (0,1 ha), Oorahu (0,1 ha), Aherahu (0,1 ha), Hülgerahu (0,1 ha), Kajakarahu (0,1 ha), Sitakare (0,1 ha) jne. Kaitseala keskus asub Salinõmme poolsaarel, mis veel XIX sajandil saar oli. Vahemaa Salinõmme sadamast kaugema laiuni on 18 km. Lühikirjeldus Geoloogiliselt kujutavad Hiiumaa laidude maastikukaitseala saared endise merepõhja kõrgemaid osi, mille tuumiku moodustab valdavalt mandrijää tegevuse tulemusena tekkinud otsmoreenne materjal, üksnes Langekare asub aluspõhjalisel kõvikul. Saarnaki vanus on ligikaudu 2000 aastat, teised saared on merest kerkinud hiljem, mõned alles paarsada aastat tagasi. Maa kerkib praegugi 2-3 mm aastas. Nooruse tõttu on saared madalad, absoluutne kõrgus ulatub Saarnakil 9, Kõrgelaiul 7, Vareslaiul ja Hanikatsil 5 meetrini. Väiksemate saarte kõrgus on valdavalt 0,5-2 m. Rand on enamasti kruusane, kohati ka liivane. Iseloomulik on rändrahnude rohkus ning endiste rannavallide vööndi esinemine suurematel saartel. Taimkattes on enamlevinud niidud, kadastikud ja metsad. Rannaniidud esinevad enamasti kitsa ribana, üksnes Saarnakil leidub ulatuslikum tuderloa (Juncus gerardii) niit. Lookadastik moodustab olulise osa Saarnaki, Hanikatsi, Kõrgelaiu, Kõverlaiu ja Öakse taimkattes. Metsadest on tavalisemad kaasik, kase-haava ja kase-haava-saare lehtmets ning loomännik, Hanikatsil kasvab ka laialehelist salumetsa. Saarte taimestik on erakordselt liigirikas. Laidudelt on leitud ühtekokku enam kui 600 liiki kõrgemaid taimi, mis on peaaegu pool Eestis looduslikult esinevate taimede üldarvust. Eriti paistab silma Hanikatsi laid oma 444 taimeliigiga, mille hulgas on arvukalt kaitstavaid liike nagu punane tolmpea (II kat.), mets-õunapuu (III kat.), läikiv kurereha (II kat.), harilik muguljuur (II kat.), kärbesõis (II kat.), jumalakäpp (II kat.) jne. Oma levila läänepiiri on siin saavutanud odalehine tihashein, laialehine mailane, metsülane jt. On ka mitmeid ainult meresaartele iseloomulikke liike nagu harjakas härghein, aaskannike ja roosa pajulill. Laiud on peatus- ja pesitsuspaikadeks paljudele linnuliikidele. Linnuliike on kaitsealal kokku registreeritud 187, sealhulgas haudelinde 110 liiki. Uustulnukateks võib pidada kühmnokk-luike (III kat.) (1977 Väike-Pihlakarel), naaskelnokka (II kat.) (1977 Valgekarel) ja kormorani (1994 Hanerahul). Arvukalt esineb hahka ja hõbekajakat, vähem naeru-, meri- ja kalakajakat, hall-hane, sinikael- ja ristparti (III kat.), jääkosklat (III kat.), tutt-varti ning meriskit (III kat.). Rändlindudest torkavad enam silma tuhanded valgepõsk-lagled (III kat.), aulid, sõtkad ning sajad laulu- ja väikeluiged (mõlemad II kat.). Sügiseti toituvad saartel hallrästad ja siidisabad (III kat.). Varakevadel on liikvel hangelindude parved (III kat.). Aastaringselt võib laidude kohal liuglemas näha merikotkast (I kat.), nähtud on ka kalakotkast (I kat.). Laidude linnustikku on aastatel 1961, 1962 ja 1969 uurinud ornitoloogid A. Kumari, A. Jõgi, S. Onno ja H. Veroman. Alates 1974. a. on regulaarselt uuritud linnustikku seitsmel kontrollsaarel (Auklaid, Suur- ja Väike-Pihlakare, Langekare, Ankrurahu, Hanerahu ja Valgekare) ning alates 1975. a. on neil saartel läbiviidud haudelindude absoluutloendused (Aivar ja Tiit Leito). Meri laidude vahel on kivine ja madal, keskmise sügavusega 2-4 m. Suvel soojeneb merevesi kuni +24°C ja talvel kattub 3-4 kuuks jääkaanega. Lahed pakuvad soodsat kudemispaika ahvenale, säinale, siiale ja tuulehaugile. Meres kasvab mitmeid kõrgemaid taimi, näiteks merihein ning särjesilma ja penikeele liigid, ning vetikate liigirikas pere, kellest tuntumad on põisadru ja agarik. Imetajatest kohtab meres viigrit ja hallhüljest (mõlemad II kat.). Inimesed on laidudel elanud sajandeid. Hiljemalt 1564. a. oli asustatud Saarnaki ja 1623. a. Hanikatsi. Hariti põldu, niideti heina, kasvatati kariloomi ja püüti kala. Üle laidude kulges vanasti talitee mandrile. Peavarju pakkusid kõrtsid Hanikatsil ja Kõrgelaiul. Tänaseks on laiud jäänud inimtühjaks (Hanikatsi 1964.a. ja Saarnaki 1973.a.). Et säilitada laidude endist ilmet, jätkatakse neil niitmist ja võsaraiet ning karjatatakse lambaid. Saarnakil on taastatud talukompleks, Pihlakarel kalurionn ja Hanikatsil remonditud eluhoone. Need teenivad nüüd kaitseala teadustöö ja loodusturismi huve. Uued alad Salinõmme soolaku sihtkaitsevööndi pindala on 231 ha, millest üleujutatav ja roostikuala hõlmab 153 ha , metsaga kaetud ala 51 ha ja mereala 27 ha. Salinõmme soolak on merest kerkivate maastike arenguetalon. Üleujutatav ja roostikuala on nn. maastuv merepõhi. Mereliivadel muld- ja taimkate enamjaolt puudub, kohati on roostikke ja rannaniite. Soolaku taimekoosluses valitsevad halofüüdid, millest on kaitse all (II kat.) hall soolmalts (Halimione pedunculata) ja rand-soodahein (Suaeda maritima). Soolakul on Tallinna Botaanikaaia ökomonitooringu vaatlusala (alust. 1988. a.) ja TÜ Botaanika ja Ökoloogia Instituudi (E. Roosaluste) Eesti haruldaste taimeliikide seireprogrammi alalised prooviruudud. Agariku sihtkaitsevööndi moodustab 673 ha suurune mereala, mille sügavus ulatub keskmiselt kuni 6, kohati 7 meetrini. Sihtkaitsevööndi loomise eesmärgiks on säilitada punavetika tüüpiline kasvupaik looduslikus seisundis, samuti kaitsta merepõhjataimi, eeskätt meriheina. Laidelahe sihtkaitsevööndi pindala on 720 ha, sellest mereala 665 ha ja saari 55 ha. Sihtkaitsevööndi loomise eesmärgiks on säilitada Väinamere regioonile iseloomuliku loomastiku (eeskätt kalastik, linnustik ja imetajad) looduslik liigiline struktuur. See on ainus kindlalt teadaolev paik Läänemeres, kus viigerhüljes elab koloniaalselt (50-70 is.) ja segamini hallhülgega. Üldtsoneering Mittemajandatav e. looduslik sihtkaitsevöönd koosneb viiest alavööndist (Soonlepa lahe saarte, Hanikatsi salumetsa, Agariku, Laidelahe ning Langekare sihtkaitsevöönd), kus tagatakse lindudele, imetajatele, kaladele ja taimedele püsimiseks vajalik kaitstus häirimise ning maastike mittelooduslike muutuste suhtes. Majandatav e. hooldatav sihtkaitsevöönd (Salinõmme soolaku ja Laidude sihtkaitsevöönd) sätestab alad, kus tuleb säilitada poollooduslikud alad (ranna- ja puisniidud) nende mitmekesisuses. Piiratud on jahipidamine, samuti inimeste liikumine lindude pesitsemise ja läbirände ajal. Piiranguvööndisse (Soonlepa laht) kuulub mereala, kus on lubatud looduskaitse nõuetega kooskõlas olev majandustegevus (kalapüük, turism, roo ja adru varumine jne.). Kogu kaitseala territoorium asub endistel eramaadel, välja arvatud Kõrgelaid, Hanerahu, Langekare, Ankrurahu, Hülgerahu ning enamus merealasid. Looduslikku sihtkaitsevööndisse kuuluvad väiksemad laiud (kokku ~7,5 ha) ja kaugemad suuremad laiud Ahelaid ja Kõverlaid (kokku ~50 ha) ning Hanikatsi salumets (~13,5 ha). |