pk
|

NÄITUS

ÜLLATAVAD AVASTUSED
03.04-15.06

UUSI KAVATSUSI KEILAS
24.04-28.09

Liikumismäng TUNNE KEILAT!

KEILA PÄEV
31. mail

Suveseiklus jõesaarel
16.-20. juuni 2008

Kunstilaager Paldiski lastele
16.-18. juuni 2008





Harjumaa juubilarid 2008. aastal

jaanuar
Alma Teder - 100
Johannes Herm - 115
Anton Hansen Tammsaare - 130
Leopold Tõnson - 130
Timotheus Kuusik - 145
Johann Karl Emmanuel von Ungern-Sternberg - 235
Peter August Friedrich von Mannteuffel - 240
veebruar
Ants Eskola - 100
Eerik Haamer - 100
Raivo Kursk - 100
Rudolf Põldmäe - 100
Jakob Kents - 125
Axel Henrich Lindfors - 285
märts
Kristjan Palusalu - 100
Richard Ritsing - 105
Marie Under - 125
Alfred Kalm - 125
August Busch - 175
Wilhelm von Kotzebue - 195
Jacob Johan Anton Hirschhausen - 235
aprill
Felix Moor - 105
Valter Soosõrv - 105
Friedrich Roman Kuusekänd - 110
Ernst Karl Peterson-Särgava – 140
Vera Volkonskaja - 150
Ernst Paul von Kotzebue – 170
Eduard Ahrens - 205
mai
Ain Sillak - 110
Rudolf Linnuste - 120
Leonhard Blumer - 130
Jacob Stael von Holstein – 380
Philipp von Krusenstjerna - 410
juuni
Eduard Karl Franz von Gebhardtt – 170
Jakob De la Gardie - 425
juuli
Karl-August Herman(n) - 105
Hans Hirvelaan – 110
Andrei Jegorov - 130
Voldemar Päts - 130
Karl Siegmund Walther – 225
august
Rudolf Saar - 140
september
Ülo Heinsalu - 80
Tiina Nurk - 90
Alfred Põldmäe - 100
Edzard Schaper – 100
oktoober
Raimond Alling - 85
Aleksander Krims - 115
Gustav Heinrich Schüdlöffel – 210
Anton Thor Helle - 325
november
Leo Reinsalu – 90
Richard Pallas - 100
Valentin-Martin Grenz - 120
Marta Lepp-Utuste - 125
detsember
Alfred Raadik - 90
Voldemar Kaarma - 100
Gustav Ernesaks - 100
Johannes Vilberg - 105
Daniel Heinrich Matson - 120
Otto Hermann - 130
Krahv Nicolai Ludwig Rehbinder - 185
Friedrich Reinhold Kreutzwald - 205



**********************************************
Alma Teder - 100
30. jaanuar 1908 - 27. juuli 1990
Kirjanik

Anton Hansen Tammsaarega ühest kandist - Albu vallast - pärit Alma Teder pühendas samuti oma elu kirjandusele. Alma Tederi lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Kehras. Noore neiuna astus ta Eesti Draamastuudio teatrikooli, mille lõpetas 1930. aastal. Näitlejakarjäär osutuks tema jaoks siiski liiga pingeliseks ja ta hakkas elatist teenima ametnikuna.

Huvi kirjanduse vastu tärkas Alma Tedreril alles 30ndatel eluaastatel. II maailmasõja päevil hakkas ta kirjutama talu-romaani "Ilusad päevad", mille käsikiri aga hävis tulekahjus. Johannes Aaviku julgustusel kirjutas ta raamatust uue ja põhjalikuma versiooni, mis ka paraku hävis. Kuid kangekaelne kirjanik ei andnud alla ja kirjutas raamatu kolmandatki korda valmis. "Ilusad päevad" nägid trükivalgust alles 1950. aastal Rootsis, kuhu Alma Teder oli 1944. aastal eksiili läinud.

Eesti kirjanduslukku on Alma Teder läinud aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", mis küllaltki naturalistlikes toonides kirjeldab elu Kehra mõisas (raamatus on nimetatud tegevuskoht ümber Sõmeru mõisaks).


 **********************************************
Johannes Herm - 115
2. jaanuar 1893 - 1. jaanuar 1926
Mereväekapten

Johannes Herm sündis Kolgas ja omandas algteadmised laevadest kodu lähedal asuvas Käsmu merekoolis, kust ta 1915. aastal suundus Narva merekooli. Seejärel asus ta teenima vene laevastikus, kus tõusis peagi leitnandiks. Peale I maailmasõja lahinguid Rumeenias omistati talle Püha Georgi ja Püha Anna V järgu aumärgid.

28. novembril 1918 puhkes Vabadussõda ja Johannes Hermist sai suurtükipaadi "Lembit" rooduülem ning ta võttis osa pea kõikidest põhjaranniku operatsioonidest. Seejärel sai Johannes Hermist Rannavalve ülem ja 1919. aastal, peale Pitka tagasiastumist, Merejõudude juhataja. Rahuaastatel jätkas Johannes Herm Merejõudude juhtimist ja kujundas selle ümber rahuaegseks organisatsiooniks.

Johannes Herm oli Vabadusristi kavaler ja oma teenete eest Vabadussõjas kingiti talle Sauele talu, kus ta 1926. aastal suri tuberkuloosi.


 **********************************************
Anton Hansen Tammsaare - 130
18. jaanuar 1878 - 1. märts 1940
Kirjanik

Võib julgelt väita, et "Tõe ja Õiguse" autori Anton Hansen Tammsaare nimi pole ühelegi eestlasele tundmatu. Anton Hansen kasvas Järvamaal, 12-lapselises peres. Lisanime Tammsaare võttis ta hiljem oma kodutalu järgi. Tema hariduskäik oli küllaltki tüüpiline Eesti 20. sajandi alguse haritlastele. Väike-Maarja kihelkonnakoolist läks ta edasi õppima Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja astus 1907. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Just ülikooliaastatel avastas Tammsaare endas kirjaniku kutsumuse. Nii osales ta Noor-Eesti albumites jutustustega "Pikad sammud", "Noored hinged" jt. Ülikool jäi Tammsaarel aga lõpetamata, kuna haigestus tuberkuloosi.

Ligi kümme aastat (1911-1920) elas Anton Hansen Tammsaare oma venna metsavahitalus Koitjärvel, kus tervist parandades jõudis tegeleda ka kirjutamise ja tõlkimisega. Koitjärvel on kirjutatud jutustused “Varjundid” ja “Kärbes”. Seal alustas ta ka ühte oma tuntumat romaani “Kõrboja peremees”, mille kirjutamist ta jätkas Kehra lähedal osuvas Birkenruchi villas. 1920. aastal Tammsaare abiellus ning kolis Tallinnasse, alustades tööd kutselise kirjanikuna. Sellest perioodist pärineb tuntuim osa tema loomingust: "Tõde ja Õigus", Kõrboja peremees", "Ma armastasin sakslast" jpt.

Anton Hansen Tammsaare oli sügavalt rahvuslike vaadetega. Veel aasta enne oma surma ütles ta: "...ainuke meie õige päästetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."


 **********************************************
Leopold Tõnson - 130
13. jaanuar 1878 - 5. jaanuar 1935
Kergejõustiklane, aerutaja, sporditegelane

Paldiskis sündinud spordimees Leopold Tõnson paistis silma oma mitmekesise tegevuse poolest. 1914. aastani õppis tulevane spordimees hoopis Šveitsis St Galleni kaubandusülikoolis ja majandusõpingutega jätkas ta ka peale Eestisse tagasipöördumist. Siiski teatakse Leopold Tõnsonit eelkõige kui sportlast, mitte majandusteadlast.

1901. aastal oli Leopold Tõnson üks Tallinna Rattasõitjate Seltsi "Kalev" asutajaliikmetest. Jalgrattaspordi kõrval populariseeris Leopold Tõnson ka kergejõustikku, aerutamist ja jääpalli. 1909. aastal korraldas Leopold Tõnson esimesed Tallinna kergejõustiku meistrivõistlused ja suutis need nelja ala kokkuvõttes võita. Samuti parandas ta mitmel korral esimesi Eesti rekordeid kuulitõukes, kettaheites ja teivashüppes.

Vabadussõja ajal moodustas Leopold Tõnson Kalevlaste Maleva ja oli ise selle pealikuks. Uuesti oli põhjust Kalevlaste Malev kokku kutsuda 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ajal. "Kalevi" malevkond eksisteeris 1926. aastani ja aitas oma tegevusega kaasa Kaitseliidu taassünnile.

Elu lõpuaastailgi oli Leopold Tõnson ühiskondlikult aktiivne, olles skautide juht, Eesti Mängude idee autor (Eesti Mängud olid eelkäijaks tantsupeole) ja esimeste mängude (1934) peakorraldaja.


 **********************************************
Timotheus Kuusik - 145
05. jaanuar 1863 - 14. mai 1940
Kirjamees ja õpetaja

Kirjamees ja õpetaja Timotheus Kuusik sündis Muhus Lalli külas. Peale Tartu Õpetajate seminari lõpetamist asus ta tööle Arukülla õigeusu kihelkonnakooli, kuhu jäi ametisse ligi kümneks aastaks. Timotheus Kuusikul on suuri teeneid Aruküla muusikaelu arendamisel - tema juhtimise all käisid Jüri ja Aruküla koorid 1891. aastal Tartus üldlaulupeol ja võitsid ka sealsamas toimunud võistulaulmisel esimese ja teise koha. 1892. aastal lahkus Kuusik Tallinnasse ja Aruküla kooride tase langes kohe märgatavalt.

Tallinnas töötas Timotheus Kuusik erinevates koolides õpetajana. Koolitöö kõrval tegeles Kuusik tõlkimise ja lühijuttude kirjutamisega. Tihti esines ta pseudonüümi Lennula all. Timotheus Kuusiku tähtsamaks tööks võib pidada Vene-Eesti, Eesti-Vene sõnaraamatu väljaandmist 1903. aastal.


 **********************************************
Johann Karl Emmanuel von Ungern-Sternberg - 235
23. jaanuar 1773 - 30. märts 1838
Baltisaksa kunstnik

Paslepa mõisas sündinud vabahärra Johann Karl Emmanuel von Ungern-Sternberg oli üks oma kuulsa suguvõsa paljudest baltisaksa maalikunstnikest. Ta alustas oma haridusteed Elbe äärses vennastekoguduste kasvatusasutuses ja hiljem jätkas juuraõpingutega. Siiski tõmbas Johann von Ungern-Sternbergi kunsti poole ja 1806. aastal asus ta Dresdenis maalimist õppima.

Johann von Ungern-Sternberg oli kunstis klassitsistliku suuna esindaja. Ta on maalinud portreid Tartu Ülikooli professoritest - muuhulgas näiteks G. F. Parrotit ja rektor J. Ewersit. Johann von Ungern-Sternberg rändas väga palju mööda Eesti- ja Liivimaad ringi. Tema erihuviks olid keskaegsed kultuurimälestised. Ta maalis nii linna kui asulavaateid, hoonete plaane kui arhitektuuridetaile. Nii on ta Harjumaal joonistanud Padise kloostrit, Saha kabelit, Kiviloo linnust.


 **********************************************
Peter August Friedrich von Mannteuffel - 240
30. jaanuar 1768 - 08. mai 1842
Baltisaksa kirjamees, estofiil ja lennundushuviline

Ravila mõisa omanik Peter von Mannteuffel on ilmselt üks värvikamaid tegelasi baltisaksa mõisnike seas. Oma ekstsentrilisuse tõttu teenis ta rahvasuus ära hüüdnime "hull krahv", kuid oli sellegipoolest tuntud heatahtliku suhtumise poolest eesti talurahvasse ja kultuuri.

Nooruses rändas Peter von Mannteuffel koos Otto Wilhelm Masinguga ringi Lääne-Euroopas, kus tutvus mitmete valgustusideedega. Tolleaegseid kombeid eirates elas ta pikka aega vabaabielus mitte-aadlikust austerlannaga. Hiljem abiellus ta siiski seisusekohaselt paruness Uexküll-Güldenbandiga.

Eesti kultuurilukku on Peter von Mannteuffel läinud eelkõige kirjamehena. Kui nooruses pühendus krahv peamiselt lembeluuletuste kirjutamisele eesti talutüdrukutele, siis vanemas eas kirjutas ta enamasti õpetlikke ja karskusteemalisi raamatuid.1838 nägi trükivalgust "Aiawite peergo walgussel", aasta hiljem "Willem-Nawi ello-päwad".

Peter von Mannteuffeli suureks huviks oli lennundus. Esimesed katsetused tegi ta hanesulgedest valmistatud tiibadega, lastes toapoisil ennast pööninguaknast välja riputada. Järgmiseks konstrueeris ta endale juba lennuki, kuid paraku see katse ebaõnnestus ja krahv kukkus masinaga mõisakatuselt alla.

Peter von Mannteuffel suri 74-aasta vanuses oma kodumõisas Ravilas. Ta on maetud Kose kirikuaeda, kus tema hauaplaat siiamaani alles on.


 **********************************************
Ants Eskola - 100
17. veebruar 1908 - 14. detsember 1989
Näitleja

Eesti ühe tuntuima näitleja Ants Eskola lapsepõlvekodu oli Jõgisool Uku talus. Peale keskkooli asus tulevane näitleja õppima hoopis Riigi Kunsttööstuskoolis graafika erialal. 1925. aastal võeti aga tulevane näitleja "Estonia" õpperühma. Estoniasse jäi Ants Eskola kuni sõja puhkemiseni. 1941. saadeti ta Solikamskisse asumisele, kust naases 1946. Seejärel jõudis Ants Eskola töötada paljudes Eesti teatrites - Rakveres, Draamateatris ja Noorsooteatris.
Ants Eskola suutis mängida rolle seinast seina - ta sai suurepäraselt hakkama nii robustsetes komöödiates kui tõsistes draamaetendustes. Voldemar Panso on Ants Eskolat võrrelnud flöödiga, kelles on peidus imelisi helisid. Suurematest rollidest võiks nimetada. Lorenzot W. Shakespeare "Veneetsia kaupmehes" (1925), Antsu A. Kitzbergi "Kaval-Antsus ja vanapaganas" (1931), Per Gynti H. Ibseni "Per Gyntis". Ants Eskolal õnnestus mängida ka kõikide meesnäitlejate unistusterolli - Hamletit - 1966. aastal Noorsooteatris valminud Voldemar Panso lavastuses. Ants Eskolat autasustati 1964. aastal NSV Liidu rahvakunstniku nimetusega.


 **********************************************
Eerik Haamer - 100
17. veebruar 1908 - 4. jaanuar 1994
Maalikunstnik

Saaremaal sündinud Eerik Haamer tundis noorpõlves suur huvi spordi vastu. Nii asuski ta Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse õpetajaks õppima. Tartus avastas aga Eerik Haamer, et tema tõeliseks kutsumuseks on siiski kunst ja temast sai "Pallases" Nikolai Triigi õpilane. Peale kooli lõpetamist töötas Erik Haamer Tartu koolides joonistus- ja võimlemisõpetajana. 1944. aastal põgenes ta nõukogude võimu eest Rootsi, kus jätkas alguses oma tegevust õpetajana, hiljem sai Erik Haamrist vabakutseline kunstnik.

Eerik Haamer oli kuulus oma meisterlike figuurikompositsioonide poolest. Alguses lüürilisem stiil muutus aastatega tõsisemaks ja traagilisemaks. Erik Haameril on nii religioosse sisuga ("Maarja lapsega", 1935) kui ka talurahva elu kajastavaid maale ("Angerjapüüdjad", 1942). Eksiilis olles oli Erik Haameri silmapaistvamaks tööks 20 joonistust 1954.a. Torontos ilmunud “Kalevipojale”, kus kajastusid ka Harjumaa maastikud. Nimelt ostis Eerik Haamer Koitjärvele talu, kus ta tegeles kunsti kõrval ka põllumajandusega. Väidetavalt sai ta just Koitjärvet ümbritsevast loodusest inspiratsiooni oma "Kalevipoja" joonistuste jaoks.

Kuressaares asub kunstniku majamuuseum.


 **********************************************
Raivo Kursk - 100
15.02.1908 - 05.11. 1986
Pianist ja dirigent

Pianist ja dirigent Raivo Kursk (kuni 1936 Boris) sündis 15.02. 1908. Paldiskis. Juba 17. aastasena alustas erastuudiotes ja kontsertreisidel töötamist klaverisaatjana. Lõpetas 1939. aastal Tallinna Konservatooriumi, kus õppis klaverit ja kompositsiooni. Seejärel jõudis ta töötada muusikajuhi ja dirigendina mitmetes Eesti teatrites (1934-1936 Ugalas, 1943-1949 Vanemuises, 1953-1969 Estonias).

Alates 1952. aastast töötas Raivo Kursk Tallinna Riiklikus Konservatooriumis õppejõuna. Samuti avaldas ta mitmeid artikleid ja muusikaarvustusi erinevates eesti ajalehtedes.Vanemuise praegune peadirigent Paavo Nõgene on Raivo Kurski lapselaps.


 **********************************************
Rudolf Põldmäe - 100
27. veebruar 1908 - 7. veebruar 1988
Kirjandusteadlane ja folklorist

Rudolf Põldmäe on sündinud Rae vallas taluomaniku pojana. Harjumaaga jäi ta seotuks terveks oma eluks, teda võib nimetada 30ndate aastate viljakamaiks Põhja-Eesti rahvaluule kogujaks.

Peale keskkooli lõpetamist asus Rudolf Põldmäe õppima Tartu Ülikoolis kirjandust ja rahvaluulet, tehes juba kooli ajal aktiivset kaastööd Eesti kirjandusmuuseumile ja Rahvaluule arhiivile. Tema erihuviks oli vennastekoguduste liikumine, mida ta käis uurimas isegi Saksamaal Hernhuti arhiivis Samuti on Rudolf Põldmäe tegelenud Carl Robert Jakobsoni ning Jakob Hurda elu ja tegevusega. Tema huviorbiiti kuulusid ka "Vanemuise" selts, esimene üldlaulupidu ja ärkamisaegne kirjanduslugu. Need olid vähesed rahvuslikud teemad, mida oli lubatud uurida ka nõukogude perioodil, nii sai Rudolf Põldmäe ka peale Eesti okupeerimist tegeleda hingelähedase temaatikaga.

Nagu näha, oli eestlaste minevik ja olevik Rudolf Põldmäele südameasjaks. Ajakirjanik Juhan Peegel on öelnud, et Rudolf Põldmäe töötas põhimõtte järgi - meid on nii vähe, seepärast peame oma kultuurile andma kõik, mis suudame ja pisut rohkemgi.


 **********************************************
Jakob Kents - 125
03. veebruar 1883 - 12. september 1947
Geograaf ja pedagoog

Kõrvemaa uurija Jakob Kents sündis Lehtse vallas ja alghariduse omandas Aruküla õigeusu koolis. Huvi looduse vastu viis aga Kentsi edasi õppima Tartu ülikooli, kus 1935. aastal omistati talle magistrikraad geograafias.

Juba ülikooli ajal tundis Jakob Kents suurt huvi Kõrvemaa vastu. Esimene selleteemaline artikkel ilmus tal aastal 1913 ajakirjas “Kodu”, kus ta nimetas järvede ja vallseljakuterikast Kõrvemaad Eestimaa Šveitsiks. Jakob Kents tegeles põhjalikult Kõrvemaa nimetuse ja Kõrve-nimeliste toponüümidega. Kentsi sõnul tähendas sõna "kõrve" üksikut inimeste asuala soode, rabade ja metsade keskel. Jakob Kents kasutas seda definitsiooni hiljem väga edukalt muistsete maastikuvormide uurimisel - vägagi tõenäoliselt laius kunagi kõrve-nimeliste kohtade ümber põlismets.


 **********************************************
Axel Henrich Lindfors (Lindwors) vanem - 285
27.02.1723 - 05.05.1782
Kirjastaja

Trükkal, kirjastaja ja kaupmees Axel Lindfors sündis 27.02.1723. Jõelähtmes rootsi päritolu perekonnas. 1750. sai ta Tallinna kodanikuks, edasi liikus ta karjääriredelil Suurgildi vanemaks ja 1772. aastal sai Axel Lindforsist raehärra.

Eesti kultuurilukku on Axel Lindfors läinud eesti kooli ja kirikuraamatute kirjastajana. Tänu abielule Jakob Johan Köhleri tütrega sai ta 1760. aastal päranduseks privileegi hallata gümnaasiumi trükikoda. Eesti kooli- ja kirikuraamatute kirjastamise õigus kuulus küll tegelikult konsistooriumile, kuid Lindforsi jõupingutuste ja mitmete kohtuprotsesside tulemusena sai Lindfors 1778. aastal senati ukaasiga endale ainuõiguse eesti kooliraamatute trükkimiseks ja müümiseks. Nii andis Lindforsi trükikoda välja näiteks eestikeelse Piibli teise trüki (1773), alates 1771 trükiti seal Eesti-Ma Rahva Kalendrit ning näiteks Fr. G. Arveliuse ja Fr. W. Willmanni teoseid. Peale Lindforsi surma jätkas ettevõte tegevust nime all "Lindforsi pärijad" pea-aegu terve 19. sajandi.


 **********************************************
Kristjan Palusalu - 100
10. märts 1908 - 17. juuli 1987
Maadleja

Kristjan Palusalu sündis Läänemaal 8-lapselise perekonna noorima lapsena. Nagu paljud teisedki eesti spordi suurkujud, hakkas Kristjan Palusalu tõsisemalt treenima alles sõjaväes. Maadlemine sobis maalt pärit olevale ja talutöödega harjunud poisile hästi. Juba 1933. aastal võitis Kristjan Palusalu maailmameistrivõistlustel 4. koha.

1936. aastal saadeti meie esimaadleja Berliini olümpiamängudele suurte lootustega. Seal astus Kristjan Palusalu ülesse nii klassikalises kui ka vabamaadluses. Finaalmatsideks oli Kristjan Palusalust saanud saksa publikugi lemmik. Nii rõkkasid terve saal kaasa: "Paluusaluu, anna valuu!" ja "Hurra-Hurra, Palusalu murra". Kokku naasis Eesti raskejõustikukoondis Berliinist 7 medaliga, peakangelaseks oli loomulikult Kristjan Palusalu oma kahe kullaga.

Kristjan Palusalu võit tähendas väiksele eesti rahvale palju. Maadlusmatil oli noor eestlane suutnud seljatada mitmete suurrahvuste esindajad. Paljude jaoks oli Kristjan Palusalu rahvuskangelane. Tema võite tunnustati ka vääriliselt. Nii kinkis president Konstantin Päts olümpiavõitjale Pillapalusse talu. Samuti sai Kristjan Palusalu ametikõrgendust - senisest vangivalvuri staatusest tõsteti ta veltveebliks.

1937. aastal tõi Kristjan Palusalu Pariisist maailmameistri tiitli, kuid seejärel vigastas raskelt õlga ja oli sunnitud tippspordist mõneks ajaks taanduma. 1940. aastal okupeeris aga Nõukogude liit Eesti ja olümpiavõitjal tuli maadlusmatt sõjatandri vastu vahetada. Peale sõda esines Kristjan Palusalu vaid demonstratsioonvõistlustel. Igapäevast leiba oli ta sunnitud teenima puutöömehe ja ehitajana.


 **********************************************
Richard Ritsing - 105
25. märts 1903 - 8. juuli 1994
Helilooja ja koorijuht

Räpinas sündinud Richard Ritsing alustas dirigeerimist ajal, mil ta oli alles Tartu Reaalkooli kuuenda klassi õpilane. Noormeest huvitas ka joonistamine ja maalimine, kuid siiski otsustas ta muusika kasuks ja asus 1919. aastal õppima Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Sealt soovis ta saada võimalikult laialdasi muusikateadmisi, nii õppis ta üheaegselt S. Schapiro viiuliklassis ja H. Elleri kompositsiooniklassis, J. Aaviku juures täiendas ta oma teadmisi koori- ja orkestridirigeerimises ning lisaks kõigele muule õppis ta ka muusikapedagoogikat. 1923. aastal astus Richard Ritsing Tartu ülikooli filosoofia-keeleteaduskonda, soovides saada veelgi laiemat humanitaarharidust.

Peale ülikooli tegutses ta Tartu erinevates koolides muusikaõpetajana. Richard Ritsing oli erinevatel eluperioodidel Tartu Akadeemilise Meeskoori, TRÜ Naiskoori ja segakoori "Vanemuine" dirigent. Tema koorid osalesid aktiivselt üldlaulupidudel ja Richard Ritsing ise oli üliõpilaslauluoidude idee autor.

Dirigeerimine oli Richard Ritsingule niivõrd südamelähedale, et ta ei suutnud sellest loobuda isegi puhkuse ajal. Nii organiseeris ta oma Laulasmaal puhkekodus olles suvitajatest segakoori, mis esines ka Konstantin Türnpu ausamba avamisel Kloogal 1965.


 **********************************************
Marie Under - 125
27. märts 1883 - 25. september 1980
Luuletaja

Marie Under sai hariduse Saksa Tütarlaste Eraalgkoolist. Hiljem läbis ta lasteaedniku kursused ja sellega tulevase poetessi ametlik koolitee lõppes. See aga ei takistanud Mari Underit terve elu jooksul ennast täiendamast, keeli õppimast ja kirjandusega tegelemast.

Kuna Marie Under oli õppinud saksakeelses koolis, kirjutas ta oma esimesed luuletused saksa keeles. Väga olulist rolli mängis luuletaja kujunemisel Eduard Vilde, kes õhutas teda kirjutama emakeeles ja organiseeris talle töökoha vasakpoolse suunitlusega ajalehe "Teataja" juures.

Kuigi oma esimesed luuletused kirjutas Marie Under juba 16-aastaselt, loetakse tema kõrgperioodiks aega, mil ta oli juba noor naine. Aastatel 1923 - 1935 ilmusid temalt kogud "Hääl varjust", "Rõõm ühest ilusast päevast", "Kivi südamelt". Alates 1917. aastast kuulus Marie Under ka kirjanikuühingusse "Siuru", mille hüüdlauseks oli "Loomise rõõm - see olgu meie ainus tõukejõud."

Marie Underi teise elu poole looming oli aga juba tunduvalt nukratoonilisem. Juba 30ndatel ilmusid tema luulesse kurvemad noodid. 1944. Oli Marie Under sunnitud kodumaalt lahkuma ja Rootsi eksiili minema. Rootsis ilmusid tema sulest veel kaks uut kogu "Sädemed tuhas" ja "Ääremaal". Läbivaks teemaks oli koduigatsus ja mure Eesti saatuse pärast.

Harjumaaga seob Marie Underit abikaasa Artur Adsoniga kahasse ostetud suvila Vääna-Jõesuus, kus nad veetsid oma suved. Nii on palju tema luulet sündinud Harjumaa loodusest inspireerituna.


 **********************************************
Alfred Kalm - 125
14. märts 1883 - 1. jaanuar 1959
Ärimees, põllumajandustegelane

Ärimees Alfred Kalmi elukäik oli vägagi kirev ning hoolimata ajaloo keerdkäikudest, jõudis ta andeka ärimehena palju korda saata.

Virumaal sündinuna omandas Alfred Kalm alghariduse Iisakul, seejärel jätkas õpinguid Tartu reaalkoolis ja ühe esimese eestlasena astus 1904. aastal Riia Polütehnikumi agronoomi erialale. Tehnikumi järel võttis noore lootustandva majandusteadlase õpetajana tööle Eesti Aleksandrikool. 1914. asus Alfred Kalm tööle Tartu Aedviljaühisuse konservivabriku juhatajana, kuid lahkus sealt juba aasta pärast - vabrik oli rindele liialt lähedal.

Kuna Kalm omas selleks ajaks piisavat kogemust konservitööstuses, otsustas ta omal käel õnne proovida ning rajada Siberisse konservitööstuse, mis pidi sõjaväge lihaga varustama. Tegu oli hüppega tundmatusse, sest Siberi rongile astudes ei olnud ta veel sedagi otsustanud, kuhu uus vabrik rajada. Hetkeemotsioonide ajel valis Kalm Troiski ja tundub, et tal ei tulnud kahetseda, sest vabrik hakkas kiiresti kasumit teenima.

Peale 1917. aasta veebruarirevolutsiooni muutus aga Venemaal äri ajamine riskantseks ettevõtmiseks ja Alfred Kalm otsustas oma vabriku maha müüa. Nii naases ta kodumaale rikka mehena ja ostis endale Keila mõisa, plaaniga seal põllumajandust arendama hakata.

Paraku pöördus ajalugu jälle ja peale enamlaste võimu kehtestamist Keila mõis võõrandati. Vaevalt sai Kalm peale enamlaste kukutamist mõisa tagasi, kui maareformiga võõrandas selle temalt Eesti Vabariik. Tõelise ärimehena ei andnud Alfred Kalm alla ja orienteerus läände ning sõlmis kasuliku kartulite ekspordi lepingu rootslastega. 1925. aastal ostis ta kartulite vedamiseks aurulaeva "Mars".

1940. aastal, kui Eesti okupeeriti Nõukogude liidu poolt, oli Alfred Kalm ärireisil Stockholmis. Kodumaale ta enam ei naasnud. 1945. aastal suundus ta Ameerika Ühendriikidesse, kus osales aktiivselt Välis-Eesti liikumises. Eesti põgenikele olid suureks abiks tema Saksamaa põgenikelaagritesse saadetud toidupakid. Alfred Kalm suri 1959. aastal Californias.


 **********************************************
August Busch - 175
23. märts 1868 - 9. märts 1922
Kirjastaja ja ajakirjanik

August Busch sündis Keila kihelkonnas, Uus-Karjaküla mõisas. Peale Tallinna 1. Poeglaste Elementaarkooli lõpetamist asus ta tööle raamatukaupluse juhatajana. Samal ajal alustas Busch oma ajakirjaniku karjääri, tehes kaastööd nii "Tartu Postimehele" kui ka "Virulasele". Aastal 1893 sai August Buschist "Eesti Postimehe" omanik, ajalehe toimetus kolis Tartust Tallinnasse. Avanud Tallinnas moodsa trükikoja, asus Busch välja andma erinevaid kooliõpikuid. Ise koostas ta illustreeritud Kuke-Aabitsa, mida ajavahemikus 1890-1917 ilmus 10 trükki.

August Busch oli aktiivne ka ühiskondlikus elus. "Estonia" seltsi liikmena oli ta üks VI üldlaulupeo peakorraldajaid. Paraku haigestus August Busch raskelt ja oli sunnitud avalikust elust tagasi tõmbuma. Elu lõpul tegutses ta Keila lähistel põllumehena.


 **********************************************
Wilhelm von Kotzebue - 195
07. märts 1813 - 24. oktoober 1887
Diplomaat ja kirjanik

Wilhelm von Kotzebue sündis Tallinnas kuulsa näitekirjaniku August von Kotzebue pojana. Ühtekokku oli tal 17 õde-venda, Wilhelm oli vanuselt kolmas. Wilhelm von Kotzebue tegi edukat karjääri tsaari õukonnas, tõustes aasta-aastalt teenistusastmete tabelis. Oma diplomaatilise karjääri lõpetas ta salanõunikuna.

Wilhelm von Kotzebue tundis isa eeskujul huvi ka kirjanduse vastu. Seoses tööülesannetega oli ta sunnitud mõnda aega elama Rumeenias ja selle kultuur ja kombed köitsid teda sedavõrd, et ta tõlkis 1857. aastal saksa keelde Rumeenia rahvaluule antoloogia. Wilhelm von Kotzebue on ka ise kirjutanud näidendeid ning luulet. Tema kirjaniku pseudonüümiks oli Wilhelm Augustsohn.

1882. aastal pöördus Wilhelm von Kotzebue tagasi Eestisse ning ostis ära Oru mõisa. Rumeeniast võttis ta kodumaale kaasa oma kreeklannast abikaasa Aspasia Katakuzini. Mõlemad on maetud Tuhala kalmistule.


 **********************************************
Jacob Johan Anton Hirschhausen - 235
31. märts 1773 - 29. mai 1837
Pastor ja keeleteadlane

Jacob Johan Hirschhausen sündis Jõelähtmes pastori perekonnas. Peagi jäi ta aga orvuks ja teda hakkas kasvatama Tallinna bürgermeister Wilhelm Christian Huek. Kõrghariduse omandas Hirschhausen Jenas, spetsialiseerudes teoloogiale. 1803 pöördus Hirschhausen kodukanti tagasi ning alustas tööd Jõelähtme pastorina, 1806. aastal siirdus ta Kadrina kogudusse. 1809 sai Hirschhausenist Eestimaa provintsiaalkolleegiumi assessor.

Oma ameti kõrvalt tundis Jacob Hirschbaum väga suurt huvi keeleteaduse ja botaanika vastu. Ta kirjutas mitmeid eesti keele grammatika alaseid artikleid, tihti oponeeris ta O.W. Masingule, olles vastu liialt radikaalsetele keeleuuendustele. Siiski pooldas temagi õ-tähe kasutuselevõttu.

Jacob Hirschausenit peetakse Kuusalu kiriku arhiivist leitud Eesti taimi puudutava vihikukese "Bäume und Pflanzen" autoriks. Seal on loetletud taimede erinevaid nimetusi ja rahvapäraseid ütlusi nende kohta.


 **********************************************
Felix Moor - 105
12. aprill 1903 - 15. mai 1955
Näitleja ja raadiodiktor

Felix Moor sündis ajaloolisel Lõuna-Harjumaal, Hagudis. Teatrihariduse omandas ta Draamastuudio teatrikoolis ja peale selle lõpetamist 1924. aastal töötas näitlejana Draamastuudios, Estonias ja Tallinna töölisteatris. Eelkõige on Felix Moor tuntud siiski raadiohäälena. Raadioringhäälingusse asus ta tööle ajal, mil asutus oli ainult 40 päeva vana.

Võimeka improvisaatorina sai Felix Moor hakkama nii teadustamiste, lastesaadete juhtimise, reporteri- kui spordikommentaatoritööga. Siiski, tema eriliseks lemmikuks olid kuuldemängud, neid lavastas ta ühtekokku üle viiesaja ning mängis ise kaasa rohkem kui kahesajas kuuldemängus.

1944. aastal aga Felix Moor lahkus raadiotöölt ning asus tööle lavakõne õppejõuna. Alguses Eesti Riiklikusse Teatriinstituuti, seejärel GITIS-e eesti stuudiosse.


 **********************************************
Valter Soosõrv - 105
3. aprill 1903 - 26. aprill 1969
Näitleja ja lavastaja

Kolgas, talunike peres sündinud Valter Soosõrv alustas oma lavakarjääri 1922. aastal "Estonia" koorilauljana. Noormehel oli aga nii võimeid kui ka ambitsioone rohkemaks ning juba 1925. aastal sai Valter Soosõrvast Draamastuudio teatri näitleja. Kulus veel 7 aastat ning Valter Soosõrvale pakuti Ugala teatri kunstilise juhi kohta, mille ta ka vastu võttis. Veel on jõudnud andekas näitleja ja lavastaja töötada Tallinna Töölisteatris, Noorsooteatris ning pidada Teatri ja Muusikamuuseumi direktori ametikohta. Valter Soosõrvel õnnestus mängida ka filmis "Libahunt".

Lavastajana eelistas Valter Soosõrv peamiselt Eesti autoreid. Nii on tema käe all lavale jõudnud selline Eesti klassika nagu H. Raudsepa "Vedelvorst" (1932), A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees" (1942), E. Vilde "Mahtra sõda" (1944) jpm.


 **********************************************
Friedrich Roman Kuusekänd - 110
08.04.1898 - 17.02.1942
Politseidirektor ja kohtunik

Eesti Vabariigi politseidirektor Friedrich-Roman Kuusekänd sündis 08.04.1898. Tallinnas. 1919. lõpetas ta eksternina Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi, seejärel suundus F. Kuusekänd Tartu Ülikooli õigusteadust õppima.

Friedrich Kuusekänd osales õppursõdurina Vabadussõjas. Sõjaväega jäi ta seotuks ka peale Vabadussõja lõppu. 1920. aastal teenis ta soomusrongil "Kapten Irv", 1924 omistati talle leitnandi auaste.

Harjumaale sattus Friedrich Kuusekänd 1925. aastal, mil ta sooritas vanema kohtuametikandidaadi eksami, ning asus tööle Tallinn-Haapsalu rahukogu kriminaalosakonda. Sel ametikohal sai ta töötada ainult ühe aasta, sest 1926 määrati ta Jõhvi jaoskonna kohtu-uurijaks. Friedrich Kuusekänd jõudis töötada veel mitmetel ametikohtadel, enne kui ta 1934 määrati Politseivalitsuse direktoriks. 1935-1940 oli Friedrich Kuusekänd Tallinna ringkonnakohtunik.

Nõukogude okupatsioonivõimud mõistsid ta süüdi kommunistidele karistuste määramise eest ja Friedrich Kuusekänd saadeti 1941. Kirovi vanglasse, kus ta samal aastal suri.


 **********************************************
Ernst Karl Peterson-Särgava – 140
29. aprill 1868 – 12. aprill 1958
Kirjanik ja õpetaja

Vändra kihelkonnast pärit Karl Ernst Peterson- Särgava kasvas õpetaja peres ja sai oma isa käest väga rahvusliku kasvatuse. Nii otsustas ta pühendada oma elu eesti rahva harimisele ning suurema osa oma elust töötas õpetajana erinevates koolides, sealhulgas ka Harjumaal, Kose-Uuemõisas. Ernst Peterson-Särgava oli vabariigi aastatel väga aktiivne ühiskonnategelane, kuuludes Isamaaliitu. Samuti oli ta üks Kaitseliidu propagandapealikuid. Siiski teatakse Ernst Peterson-Särgavat eelkõige kui kirjameest.

Koduse rahvusliku kasvatuse kõrval sai teiseks Ernst Peterson-Särgava suureks mõjutajaks vene eetiline kirjandus. Nii leiavad tema varasemas loomingus käsitlemist mitmed moraalsed probleemid nagu näiteks alkoholism ja laiskus. Tugevalt andis tooni ka viha baltisaksa mõisnike ja pastorite vastu. Teo-orjusega seotud probleeme käsitles kirjanik jutustusteseerias “Paised” (1899-1902) ja “Marjad silmas”. Siiski on Ernst Särgaval ka helgema sisuga loomingut. Nii kirjutas ta 1909. aastal muinasjutukogud “Ennemuistsed jutud lastele” ja “Ennemuistsed jutud Reinuvaderist rebasest”.


 **********************************************
Vera Volkonskaja - 150
2. aprill 1846 - 1924
Keila-Joa vürstinna

Vera Volkonskaja (sündinud Lvova) oli nooruses tsaarinna Maria Feodorovna õuedaam. Hoolimata sellest, et vürstinna oli küllaltki tugeva kondiga, peeti teda väga ilusaks naiseks. Tema suurimaks trumbiks olid peaaegu maani ulatuvad lokkis juuksed.

1869. aastal abiellus ta vürst Pjotr Volkonskiga ja nad asusid elama Keila-Joa mõisa. Moskvast oli Vera Volkonskaja kaasa toonud küllatki ekstravagantsed kombed, millele lisandus paaniline nakkusekartus. Nii tuli teenijatel üle triikida isegi paberraha ning münte pesti kuumas vees. Kummalised olid ka Vera Volkonskaja kasvatusmeetodid. Neil oli Pjotr Volkonskiga kolm poega, kuid vürstinna oleks soovinud endale tütart. Nii sundis ta oma poegi kuni 8nda eluaastani kandma tüdrukute riideid ja pikki juukseid. Siiski ei mäletata vürstinnat ainult tema veidruste pärast. Ajal, mil Keila- Joa mõis kuulus Pjotr ja Vera Volkonskitele, rajati Keila -Joale kool, mis küll 1888. aastal suleti.

Peale abikaasa surma 1886. aastal rändas Vera Volkonskaja mõnda aega Euroopas ringi. Oktoobrirevolutsiooni ajal viibis ta Moskvas. 1920. naases ta Eestisse ning oli elu lõpuni Keila-Joa mõisa perenaiseks.


 **********************************************
Ernst Paul von Kotzebue – 170
7. aprill 1838 – 1914
Diplomaat

Ernst von Kotzebue oli kuulsa näitekirjaniku August von Kotzebue pojapoeg. Olgugi, et Kotzebuede suguvõsa tõsteti aadliseisusesse alles 18. sajandi lõpus, õnnestus mitmetel neist teha küllaltki kõrget diplomaatilist karjääri.

Ernst von Kotzebue esimeseks olulisemaks ametiks oli Vene atašee Berliinis. Berliini jäi ta ametisse rohkem kui kümneks aastaks, tõustes järjekindlalt karjääriredelil. Aastatel 1895 – 1897 oli Ernst von Kotzebue Venemaa saadikuks Washingtonis. Seda ametikohta võib vägagi prestiižeks lugeda, eriti arvestades fakti, et Ameerika Ühendriigid olid muutumas aina arvestatavamaks jõuks maailmapoliitikas.

Ernst von Kotzebue jõudis kaks korda abielus olla, mõlemal korral osutusid tema väljavalituteks slaavi päritoluga daamid. Ernst von Kotzebue esimeseks abikaasaks oli Pauline Mawros, teiseks Aleksandra Iljinskaja. Ernst von Kotzebuele kuulus Kernu mõis Lõuna-Harjumaal, sinnasamasse, jõesaarele, on ta ka maetud.


 **********************************************
Eduard Ahrens - 205
3. aprill 1803 - 19. veebruar 1863
Pastor ja keeleuuendaja

Kuusalu pastor ja keeleuuendaja Eduard Ahrens sündis Tallinnas kreisi maamõõtja pojana. Peale teoloogiaõpinguid Tartu Ülikoolis oli Ahrens sunnitud 25-aastaseks saamiseni Pikavere mõisas töötama koduõpetajana, kuna polnud kirikuõpetaja kutseks veel piisavalt vana. Seejärel täiendas Eduard Ahrens ennast Saksamaal ja Prantsusmaal ning 1833. aastal naases kodumaale ning asus tööle Vigala pastorina. Alates 1837. aastast kuni surmani töötas Eduard Ahrens Kuusalu kirikuõpetajana. 1860. aastast alates oli ta ühtlasi ka Ida-Harju praost. Eesti kultuurilukku on Eduard Ahrens läinud eelkõige estofiili ja keeleuuendajana. 1843. aastal ilmunud “Eesti keele ortograafias” tegi ta ettepaneku minna vanalt kirjaviisilt soome keelt järgivale kirjaviisile. See lõpetas Heinrich Stahliga alguse saanud saksa ja ladina grammatikamudelite järgimise eesti keeles. Keeleküsimustes oli Eduard Ahrens autoriteediks ka Elias Lönrothile, kes oma 1844. aasta Eesti-käigu ajal teda Kuusalus külastas.


 **********************************************
Ain Sillak - 110
1. mai 1898 - 5. november 1972
Tõstja

Kui praegu on eesti tugitoolisportlaste peamises huviorbiidis kergejõustik, siis 1920ndatel aastatel toodi olümpiamedaleid koju hoopis raskejõustikus. Üks tolle aja edukamaid tõstjaid oli Ain Sillak (kuni aastani 1936 Alfred Schmidt).

Ain Sillak sündis Hageris, kuid koolihariduse omandas Tallinnas. Alguses huvitas noormeest hoopis maratonijooks, kuid sõjaväes sattus ta Alfred Neulandi treeningrühma, kes õhutas teda tõstmisega tegelema. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Juba 1920. aastal võitis Ain Sillak Antverpeni olümpiamängudel sulgkaalus hõbemedali. 1922. aastal suutis ta parema käega tõukamises ületada senist maailmarekordit. Eesti rekordit uuendas Ain Sillak kokku 16nel korral.

Tippspordist tagasitõmbunud, hakkas Ain Sillakut huvitama jahilaskmine. Nii on ta töötanud jahilaskmiskohtunikuna ning Harju "Jõu" Jahindusklubi asjaajajana.


 **********************************************
Rudolf Linnuste - 120
12. mai 1888 - 21. oktoober 1947
Mereväekapten

Eesti Vabariigi mereväekapten Rudolf Linnuste sündis Virumaal ja merehariduse omandas Käsmu ja Paldiski merekoolides. Peaaegu otse koolipingist mobiliseeriti Linnuste I maailmasõtta, kus asus teenima I Balti ekipaažis. Vabadussõjas oli Rudolf Linnuste hävitajate "Lembit" ja "Wambola" komandör.

Peale Vabadussõda käis Linnuste ennast Inglismaal Portsmouthi Navigatsioonikoolis täiendamas ning kerkis kiiresti karjääriredelil. 1930ndatel aastatel oli Linnuste Merelaevastiku divisjoni ja Merejõudude Staabi ülem. Andeka mereväekapteni karjäär lõppes aga järsult. Seoses Poola allveelaeva "Orzel" põgenemisega 18. septembril 1939 tagandati Rudolf Linnuste vene võimude survel Merejõudude Staabi ülema kohalt.

II maailmasõja ajal õnnestus Rudolf Linnustel emigreeruda Rootsi, kus ta 1947. aastal suri.


 **********************************************
Leonhard Blumer - 130
22. mai 1878 - 22. august 1938
Afrikanist ja misjonär

Kuusalus sündinud Leonhard Blumer veetis suurema osa oma elust Aafrikas, tegeledes seal misjonitööga. Peale teoloogia- ja arstiõpinguid Leipzigis ja Dresdenis sõitis Blumer Ida-Aafrikasse eesmärgiga ristida seal elavat masai hõimuliikmeid, kes olid kurikuulsad oma verejanulisuse poolest. Tema eelkäijal oli õnnestunud ristida vaid üks masai ja seega seisis noorel misjonäril ees raske ülesanne, millega ta suurepäraselt hakkama sai. 1930ndaks aastaks, mil Blumer oma töö Aafrikas lõpetas, oli ta suutnud ristiusku pöörata rohkem kui 500 masaid.

Suure töö tegi Leonhard Blumer ära hariduse vallas - ühtekokku asutas ta 13 masaikeelset kooli. Samuti andis Blumer välja masaikeelse aabitsa, kus muuhulgas jagas informatsiooni ka oma kodumaa, Eesti kohta.

1936. aastal jätkas Aafrikas isa tööd Leonhard Blumeri poeg Wilhelm.


 **********************************************
Jacob Stael von Holstein – 380
28. mai 1628 – 1. oktoober 1679
Arhitekt

Olgugi, et Eestimaa oli juba 1581. aastast Rootsi võimu all, püsis terve 17. sajandi jooksul siin sõja oht ja Rootsi riik kulutas palju raha Tallinna kindlustuste parandamisele ja täiendamisele. Seetõttu oli pidev vajadus kindlustusinseneride järele ja neid koolitati pidevalt välja Saksamaal ja Hollandis. Nii sai ka Jacob Stael von Holstein 1649. aastal stipendiumi Saksamaale, kus ta õppis kindlustuste projekteerimist.

Jacob Stael von Holstein pärineb kuulsast Stahlide suguvõsast. Tema isa oli Pärnu bürgermeister. Jacob Stael von Holstein naases Eestisse 1652. aastal ja astus sõjaväkke. 1660. aastal määrati ta Läänemere provintside suurtükiväe ülemaks ja kindralkortermeistriks ning tema ametiülesannete hulka kuulus ka kindlustuste ehitamine. Jacob Stael von Holstein tegi karjääri ka Eestimaa rüütelkonnas, tõustes 1673. aastal maanõunikuks. 1671. aastal sai Jacob Stael von Holsteinist Anija mõisa omanik.

Jacob Stael von Holstein tundis huvi ka arhitektuuri vastu ning kujundas mitmeid palladionistlikus stiilis (baroki eriharu) elamuid Toompeal. Ilmselt on tema ka Pikal tänaval asuva A. von Roseni palee autor. Samuti peetakse Jacob Stael von Holsteini Maardu mõisahoone arhitektiks (hoone valmis 1660ndatel). Andeka arhitekti elu lõppes aga juba 1679. aastal, mil ta tapeti duelli käigus.


 **********************************************

Philipp von Krusenstjerna - 410
1. mai 1598 – 16. aprill 1676
Jurist

Philipp von Krusenstjerna suguvõsa pärines Saksamaalt, Eislebenist. Peale juuraõpinguid Leipzigis astus Philipp von Krusenstjerna Holstein-Gotrtorpi hertsogi Friedrich III teenistusse. Peagi avanes noormehele väga põnev võimalus ennast proovile panna. Nimelt tehti talle ettepanek liituda 1633. aastal Venemaale ja Iraani läkitatud saatkonnaga. Sellest samast reisist on säilinud Adam Oleariuse päevik, kus muuhulgas kirjeldatakse ka üsnagi detailset Eestit ja isegi siinsete talupoegade elukombeid.

Reis Venemaale mängis Philipp von Krusenstjerna elus vägagi olulist rolli. Teel Venemaale läks nende purjekas Kunda mõisa lähedal põhja ja saatkonna liikmed olid sunnitud mõnda aega viibima Kunda mõisas. Seal kohtus Philipp von Krusenstjerna oma tulevase abikaasa, Kunda mõisniku tütrega. See romantiline seik sai ilmselt põhjuseks, miks Krusenstjerna 1637. aastal tuli elama Eestisse ning asus Rootsi kuninga teenistusse.

Rootsi riik hindas Philipp von Krusenstjerna teeneid vägagi kõrgelt. 1653. aastal sai temast Narva asehaldur, mis oli vägagi prestiižne ametikoht, eriti arvestades fakti, et tol perioodil plaaniti teha Narvast teine Rootsi riigi pealinn. 1659. aastal sai Philipp von Krusenstjernast Eestimaa asehaldur – provintsi tähtsuselt teine mees. Ajaloolise Harjumaaga sidus Philipp von Krusenstjernat Hagudi mõis, mille omanik ta oli.


 **********************************************
Eduard Karl Franz von Gebhardtt – 170
13. juuni 1838 – 3. veebruar 1925
Maalikunstnik

Eduard von Gebhardt sündis Järva-Jaani pastori perekonnas. Vastavalt tolleaegsetele kommetele läks noormees peale gümnaasiumi lõpetamist välismaale ennast täiendama. Eduard Gebhardt õppis kõigepealt Peterburi Kunstiakadeemias ning 1858. suundus Saksamaale Karlsruhe kunstikooli. 1873. aastaks oli Eduard Gebhardtist saanud Düsseldorfi kunstiakadeemia õppejõud.

Eduard Gebhardt on tugeva jälje jätnud protestantlikku kirikumaali. Oma loomingus võttis ta eeskujuks 17. sajandi hollandi maalikunsti, rõhudes nii värvis kui ka kompositsioonis mõistuspärasusele. Tihti jäädvustas ta kirikumaalidel oma kaasaegseid, kasutades näiteks oma ema neitsi Maarja modellina. Palju tema Saksamaal valminud loomingust on sõdades hävinud. Tema olulisemaiks tööks peetakse Düsseldorfi kiriku seinamaale, mis põlesid ära 1943. aastal. Eestis on säilinud Toomkiriku altarimaal (1866) ning ilmalikke portreid talupoegadest. Eduard von Gebhardt oli ka Harju-Risti kiriku altarimaali autor, mis samuti on hävinud.


 **********************************************
Jakob De la Gardie - 425
30. juuni 1583 - 12. august 1652
Rootsi väejuht ja riigitegelane

Krahv Jakob De la Gardie sündis Tallinnas kuulsa Rootsi väepealiku Pontus De la Gardie pojana. Jakob De la Gardie jätkas isa eeskujul sõjaväelist karjääri. 17. sajandi alguses osales ta lahingutes Ingerimaa pärast ning kirjutas alla 1617. aastal Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud Stolbovo rahule, millega Venemaa täielikult Läänemerest ära lõigati.

Peale sõja lõppu jäi Jakob De la Gardie tegevaks Eestimaal. 1619-1622 oli ta Eestimaa kuberner ja Tallinna asehaldur, 1622-1630 Liivimaa kindralkuberner. Seejärel tõusis ta karjääriredelil veelgi ning kuulus 1632-1644 Kristiina eestkostevalitsusse.

Jakob De la Gardie oli abielus Gustav II Adolfi noorpõlvearmastuse Ebba Brahega, kes sünnitas talle 7 poega ja 7 tütart.

Harjumaaga sidus Jakob De la Gardied eelkõige Kolga mõis, mille tema suguvõsa 1581. aastal kuningas Johan III käest kingituseks sai. Kuna mõisahooned olid Liivi sõjas peaaegu täielikult hävinud, ehitas Jakob De la Gardie 1642. aastaks mõisale uue kivist peahoone. Rahvasuu kutsus Jakob De la Gardied Laisk-Jaaguks, kuna ta tavatses kõiki oma otsuseid pikalt ja põhjalikult kaaluda.


 **********************************************
Karl-August Herman(n) - 105
10. juuli 1903 - juuli 1950
Kunstnik ja õpetaja

Kuulsa helilooja nimekaim, kunstnik Karl-August Herman(n) sündis Tallinnas, kuid alghariduse sai Keilas. Peale Riigi Kunsttööstuskooli lõpetamist 1927 suundus ta Pariisi ennast täiendama. Kodumaale naasmise järel töötas ta Kunsttööstuskoolis õppejõuna ning J. Westholmi gümnaasiumis joonistusõpetajana. Eesti kunstiajalukku on Herman läinud peamiselt portretistina, nii maalis ta esindusportreed piiskop Jakob Kukest, Konstantin Pätsist, Johan Laidonerist, Miina Härmast. 1936. aastal omistati talle Prantsuse valitsuse auhind ning 1939 Ungari teeneteorden.

1950 aasta juulis jäi Karl-August Herman teadmata kadunuks.


 **********************************************
Hans Hirvelaan – 110
2. juuli 1898 – 20. august 1941
Vabadusvõitleja

Hans Hirvelaan oli just lõpetanud Tallinna Kaubanduskooli, kui ta mobiliseeriti 1917. aastal esimesse maailmasõtta. Alguses sõdis ta jalaväelasena rindel, hiljem saadeti ta lipnike kooli. Novembris 1917. aastal sai Hans Hirvelaan võimaluse jätkata oma teenistust vastmoodustatud Eesti polgus. Vabadussõja puhkedes liitus Hans Hirvelaan Viljandi Scouts-pataljoniga ja sai 3. märtsil 1919. Orava lahingus haavata. Teda autasustati Vabadusristi teise klassi kolmanda järgu ordeniga.

Rahuaastatelgi jäi Hans Hirvelaan seotuks sõjaväeteenistusega ja 1925. aastal hakkas ta tööle Tallinna Maleva instruktorina. Peale Eesti okupeerimist Hans Hirvelaan mobiliseeriti Punaväkke kuid Vabadussõjas saadud vigastuse tõttu vabastati teenistusest. Nii liitus Hans Hirvelaan metsavendadega ja juhtis Harjumaal Vahaste salka. Kui sakslased jõudsid Kesk-Eestisse, organiseeris ta vabatahtlike väeosa, – kokku umbes 280 meest – mida nimetati ka Hirvelaane pataljoniks. Peamiselt koosnes see Rapla ja Türi metsavendadest, aga ka näiteks Jägala sõjaväelenduritest. 20. augustil 1941 õnnestus Hirvelaane Pataljonil venelaste käest vabastada Rapla, kuid Hirvelaan ise hukkus lahingus.


 **********************************************
Andrei Jegorov - 130
2. juuli 1878 - 30. jaanuar 1954
Maalikunstnik

Arukülast pärit Andrei Jegorov on eelkõige tuntud oma Tallinna-vaadete poolest. Kunstihariduse omandas ta Venemaal Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis ja Peterburi Kunstiakadeemias, kus oli tuntud meremaalija Ilja Repini õpilane. Peale rännuaastaid Venemaal, Inglismaal ja Ukrainas, naasis Jegorov Eestisse, kogudes kiiresti tuntust.

Andrei Jegorov lähtus oma loomingus eelkõige vene realistlikust kunstist, maalides peamiselt linnavaateid. Tuntumatest teostest võiks mainida "Raekoja väljakut” Tallinnas (1922), "Kuressaare raekoda" (1925), Ruhnu kiriku interjööri (1926). Jegorovi teoseid eksponeeriti näitustel üle terve Euroopa - Pariisis, Lübeckis, Kopenhaagenis, Roomas jm.

Olles ise õppinud Peterburi kurttummade koolis ja õppinud end seal väljendama, oli Jegorov ka Eestis üks Tallinna Kurttummade Ühingu organiseerijaid 1922. aastal.


 **********************************************
Voldemar Päts - 130
19. juuli 1878 - 27. juuni 1958
Kunstnik ja pedagoog

Eesti esimese presidendi vend Voldemar eelistas poliitikale hoopis maalimist. Nii suundus ta Peterburi Stieglitzi kunstikooli õppima dekoratiivmaali ning Eestisse tagasi pöördustes alustas tööd joonistusõpetajana. Aastatel 1914 - 1934 oli Voldemar Päts Riigi Kunsttööstuskooli juhataja. Edasi asus ta tööle Haridusministeeriumisse.

Voldemar Päts oli Tallinna Kunstihoone valmimise juures, samuti kuulus ta mitmetesse kultuuri ja kirjandusliitudesse. Voldemar Päts oli eesti esimese joonisfilmi, 1931. aastal lavastatud “Kutsu Juku seikluste” lavastaja. Peale Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal õnnestus tal põgeneda Rootsi ning sealt Kanadasse, kus ta 1958. aastal suri.

Voldemar Pätsi suvekodu asus Lagedil, Pirita jõe saarel. See oli suviti noorte skulptorite ja maalijate kogunemiskoht, Voldemar Pätsi suvekodu sai omamoodi kunstikeskuseks. Praegu asub seal Eesti Vabadusvõitlejate muuseum.


 **********************************************
Karl Siegmund Walther – 225
25. juuli 1783 – 1. november 1867
Kunstnik

Karl Siegmund Walther sündis Saksamaal ja omandas kunstihariduse Dresdeni akadeemias. Näitekirjanik August von Kotzebue tegi talle 1809. aastal ettepaneku tulla Vardi mõisa joonistusõpetajaks ja nii jäigi Walther Eestisse elama, õpetades erinevates koolides lapsi. Waltherile kuulus Kaiu mõis ajaloolisel Lõuna-Harjumaal ja peale pensionile jäämist veetis ta oma vanaduspõlve seal.

Karl Waltheri loomingu põhiosa moodustavad Kolgata teemalised alatarimaalid. Neid võib leida Kuressaare Laurentsiuse kirikust, Kullamaalt, Amblast ja Raplast. Kunstiajaloolased on klassifitseerinud Waltheri loomingu natsareenlikuks klassitsismiks, kuid on märkinud, et tihti oli maalide teostus küllaltki saamatu. Karl Walther oli ka esimesi litograafilise maali viljelejaid Vene impeeriumis.


 **********************************************
Rudolf Saar - 140
6. august 1868 – surmaaeg teadmata
Politseiülem

Rudolf Saar sündis Virumaal Jõhvis ning õppis Eestimaa kubermangugümnaasiumis, mille viimane klass tal lõpetamata jäi. Terveks eluks jäi ta seotuks kohtu ja politseiga. Oma karjääri alustas ta 1889. aastal Virumaa kohtuurijana. 1917. aastal sai temast Harju miilitsaülem, samale ametikohale jäi ta ka 1918. aastal peale Eesti Vabariigi sündi. 1921. aastal ülendati Rudolf Saar Tallinna miilitsaülemaks.

Rudolf Saare karjääri lõpetas aga 1. detsembril 1924 puhkenud kommunistide ülestõus. Siseminister Kaarel Eenpalu ja kaitseväe juhataja Johan Laidoneri meelest ei olnud Rudolf Saar tol päeval oma ülesannete kõrgusel ning ei suutnud korrarikkujaid ohjata. Nii taandati Rudolf Saar kõrgelt ametiosalt ja viidi üle Tallinna-Haapsalu rahukogu kohtupristavi kohusetäitjaks. Andmed Rudolf Saare edasisest elukäigust puuduvad.

 **********************************************
Ülo Heinsalu - 80
23. september 1928 - 27. jaanuar 1994
Loodusteadlane

Ülo Heinsalu sündis Pärnumaal. Ülikoolis spetsialiseerus ta geoloogiale ja peale stuudiumi lõpetamist suunati ta Kasahhimaale Karaganda Geoloogia Valitsuse ekspeditsiooni geoloogiks. 1958. aastal õnnestus Ülo Heinsalul kodumaale tagasi pöörduda ja tema edasine teaduslik tegevus oli eelkõige seotud Eesti karstialadega.

Eesti suurimaid karstialasid asub Tuhalas. Nii on Ülo Heinsalugi palju tähelepanu pööranud Lõuna-Harjumaa karstialadele ning just tema eestvõtmisel rajati 1976. aastal Tuhala nõiakaevu lähedusse Tuhala karstijaam. Selle lähedal, Nogliku talus, asus ka Ülo Heinsalu suvekodu. Ülo Heinsalu oli väga viljakas kirjamees. Ta on kirjutanud üle 70 populaarteadusliku artikli ja 3 raamatut. Viimases suurema tööna jäi tal pooleli monograafia "Eesti ürgloodus" koostamine.


 **********************************************
Tiina Nurk - 90
2. september 1918 - 5. detsember 2006
Kunstiajaloolane

Tiina Nurk sündis Rakveres. Teise maailmasõja ajal omandas ta Tallinna Õdedekoolis meditsiiniõe elukutse ja töötas sel erialal kuni 1947. aastani. Samaaegselt õppis Tiina Nurk ka Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Tiina Nurk kirjutas oma diplomitöö Kõrgemast kunstikoolist Pallas, mis pälvis küllaltki palju tähelepanu. "Pallas" sümboliseeris inimeste jaoks Eesti Vabariiki ja eesti rahvusliku kunsti sündi. Seetõttu läks Tiina Nurga käsitletav teema inimestele väga hinge, seda eriti 1950ndatel, mil oli lubatud kodanlikust Eestist kirjutada vaid negatiivsetes toonides. Tiina Nurk aga suutis leida kuldse kesktee ja kirjutada Pallasest külaltki rahvusliku varjundiga monograafia.

Hilisemal perioodil huvitas Tiina Nurka Harjumaal sündinud Amandus Adamson. Temagi kohta ilmus 1959. aastal mongoraafia "Amandus Adamson 1855 - 1929". Lisaks on Tiina Nurk uurinud ka Konrad Mägi, Ado Vabbe ja paljude teiste kunstnike loomingut, korrastanud Tartu Ülikooli graafikakogusid ning kirjutanud raamatu graafikatehnikatest (1962).


 **********************************************
Alfred Põldmäe - 100
1. september 1908 - 9. aprill 2008
Kultuuritöötaja, kodu-uurija

Alfred Põldmäe sündis Rae vallas, Limu külas. Juba noore poisina andis ta märkimisväärse panuse külakultuuri arengusse, osaledes aktiivselt segakoori töös ning mängides külakapellis viiulit. Kaitseväeteenistuse läbimise järel töötas ta Jüri koguduse kirjutajana, olles samal ajal endiselt aktiivne isetegevuslane kodukandis ja võttes osa Tallinna Töölismuusika Ühingu operetiringi tööst. 1937. aastal sai Alfred Põldmäest Kuivajõe vallasekretär.

Alfred Põldmäe küüditati 1940. aastal Siberisse, kus oli asumisel kuni 1945. aastani. Seejärel õnnestus tal naasta kodupaika, kus temast sai taaskord kohaliku kultuurielu aktivist. Ta jõudis töötada Vaida rahvamajas, rajooni kultuurimajas Arukülas ning Harju rajooni kultuuriosakonnas. Hinnatav on Alfred Põldmäe töö kodu-uurijana. Tema uurimuste kogu säilitatakse Vaida raamatukogus.


 **********************************************
Edzard Schaper – 100
30. september 1908 – 29. jaanuar 1984
Kirjanik

Edzard Schaper on sündinud Saksamaal ja enne 22. eluaastat ei olnud tal Eestiga mingit seost. Noormees õppis Hannoveri konservatooriumis ja tegi juhutöid kohalikule teatrile. Eriti huvitas teda režii ja dramaturgia. 1930. aastal kohtus ta aga Tallinnas sündinud sakslanna Alice Pergelbaumiga ning peale abiellumist kolisid noored Eestisse. Talved möödusid Tallinnas ning Paldiskis, suvitamas käidi Haapsalus.

1940. aastal tuli Edzard Schaperil koos naisega põgeneda Soome, kus Schaper osales Talvesõjas. 1944. kolis perekond Rootsi ja sealt edasi Šveitsi, kus temast sai vabakutseline kirjanik. Eestis veedetud aeg jättis Edzard Schaperi loomingusse sügava jälje. Juba 1935. aastal oli valminud romaan “Surev kirik”, mis käsitles vene õigeusu kiriku olukorda Eestis. Šveitsis jätkas Schaper Eestimaa temaatikaga, kirjeldades nii Põhjasõja sündmusi (“Kuberner”, 1954) kui ka Paldiski linna olukorda 1939. a baaside lepingu järel (“Epitaaf patrioodile”, 1968). Oma vaadetelt oli Schaper humanist ja õhtumaise kultuuri veendunud kaitsja. Tema meelest olid Baltimaad euroopaliku kultuuriruumi lahutamatu osa ja nii sai Edzard Schaperist aktiivne Baltikumi iseseisvuse eest võitleja. Oma esseedes ja artiklites tegi ta Lääne-Euroopale korduvalt etteheiteid Eesti-Läti-Leedu “maha müümise” pärast. Edzard Schaperit autasustati mitmete preemiatega, sealhulgas omistati talle 1978.a. Konrad Adenaueri kirjanduspreemia.


 **********************************************
Raimond Alling - 85
11. oktoober 1923 - 20. detsember 1996
Klaasikunstnik

Raimond Alling on sündinud Ämaris, praeguse lennuvälja maadel. Kodu lähedal Vasalemmas omandas ta ka alghariduse. 1944. aastal astus Raimond Alling Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti. Kohe peale diplomi kättesaamist sai temast Eesti Kunstiinstituudi õppejõud. Seda ametikohta pidas Raimond Alling 1983. aastani.

Teiste õpetamise kõrval jätkas Raimond Alling ka isikliku loometööga. Nooremas eas paelus teda eelkõige graveerimistehnika. Üks parimaid näiteid on 1951. aastal valminud karikas "Jalgpallurid", mis paistab silma oma vabalt lahendatud figuraalsete kompsitsioonide poolest. 1970-80ndatel aastatel hakkas Raimond Allingut aga huvitama kuumtöötlus. Sel perioodil valmisid mitmed reljeefse dekooriga taldrikud.

Pensionipõlve veetis Raimond Alling Vasalemmas.


 **********************************************
Aleksander Krims - 115
1. oktoober 1893 - 19. aprill 1947
Kunstnik

Aleksander Richard Voldemar Krims (aastas 1938 Radava) sündis Tallinnas. Oma esimese kunstihariduse omandas ta Tallinnas Eesti Kunstiseltsi õhtustel joonistuskursustel, alates 1913. aastast sai temast Ants Laikmaa õpilane. Esimene avalik esinemine oli Aleksander Krimsil 1915. A. Laikmaa ateljeekooli näitusel Tallinnas. Peale noore kunstniku ülesastumist 1919. aasta Pallase näitusel hakati temas nägema eesti kunsti tulevikulootust. Krimsi viljakaim loomeaeg oli 1920ndad aastad, mil valmisid tema tuntuimad maalid - kubistlik "Noormehe pea" (1922), ekspressionistlike mõjutustega "Talu" (1923) ning juba helgemates toonides "Park" (1925). 1922 sai Aleksander Krims "Vaba maa" auhinna ning 1928 stipendiumi Pariisi. Ajavahemikus 1926 - 1935 eksponeeriti tema töid Riias, Helsingis, Lübeckis, Kielis, Kopenhaagenis ja Moskvas.

1930ndateks aastateks oli Krims jõudnud omapärase art deco stiili väljaarendamiseni, mis erines tugevalt tollal moes olnud "pallaslikust impressionismist." Kahjuks oli kunstnik oma ajast ees ja seetõttu varsti huvi tema loomingu vastu rauges. Mitmed tema stipendiumitaotlused lükati tagasi ja pettunud kunstnik kolis 1935. aastal Ellamaale, kus elas tagasitõmbunult surmani.

Kui varasemalt oli teada vaid paarkümmend Aleksander Krimsi teost, siis 2007. aasta kevadel avastati veel 13 kunstniku senitundmatut tööd - akvarelle, maale, pliiatsijoonistusi.


 **********************************************
Gustav Heinrich Schüdlöffel – 210
13. oktoober 1798 – 20. detsember 1859
Baltisaksa kirjamees

Gustav Schüdlöffel sündis Jõelähtme pastori pojana. Peale Tartu Ülikooli teoloogiaosakonna lõpetamist ja koduõpetajana töötamist, võttis ta 1829. aastal isa ameti üle. Gustav Schüdlöffeli teeneid pastorina hinnati kõrgelt ja temast sai 1847. aastal Ida-Harju praost.

Kirikuõpetajad on läbi aegade südant valutanud rahva hariduse ja elukommete pärast. Erandiks polnud ka Gustav Schüdlöffel. Nii ilmus tema sulest 1842. vagatsev jutustus “Jöggi merres”. Samuti avaldas ta rea jutte Axel Lindforsi publitseeritud kalendris. Tähelepanu vääriv on 1844. aastal ilmunud jutustus Toomas Westenist, laplaste misjonärist, mis oli esimene uues kirjaviisis ilmunud trükiteos. Nii jõudis Gustav Schüdlöffel ette keeleuuendajast Eduard Ahrensist, kes tolleks ajaks polnud veel julgenud uut kirjaviisi oma avaldatud kirjutistes kasutada. Gustav Schüdlöffel huvitus ka rahvaluulest ning on publitseerinud Kalevipoja lugusid ajakirjas “Das Inland”.


 **********************************************
Anton Thor Helle - 325
oktoober 1683 - 24. aprill 1748
Jüri kihelkonna pastor, keelemees, Piibli tõlkija

Anton Thor Helle täpne sünnikuupäev on teadmata, kuid ta on ristitud 28. oktoobril 1683 Jüri kirikus. Peal gümnaasiumi lõpetamist asus ta õppima Kiili ülikooli usuteaduskonda, milleks ta oli saanud Tallinna linna käest stipendiumi. Jüri pastori ametikohale asus ta 1713. aastal ja sinna jäi ta 35-aastaks, kuni oma surmani. 1742. aastal sai Anton Thor Hellest Ida-Harju praost.

Oma tööd tegi Anton Thor Helle südamega. Tema ametisse asumisel oskasid ainult 8 last lugeda ning Anton Thor Helle tegi suuri jõupingutusi kohaliku kooli avamiseks. Koguduseliikmete abiga koguti kooli avamiseks raha, pastor tegi külaelanike seas selgitustööd, et need oma lapsed õppima saadaks. Köstri äraolekul õpetas ta ise lapsi. Samuti pidas ta vanematele inimestele katekismusetunde. Anton Thor Helle oli ülikoolis õppinud heebrea ja kreeka keelt, kuid pühendunud rahvavalgustajana õppis ta kiiresti ära ka eesti keele.

Eesti kultuurilukku on Anton Thor Helle läinud Piibli tõlkimisega põhja-eesti keelde. Juba 1715. aastal ilmus Tallinna murdes Uus Testament, 1739. nägi trükivalgust terve eestikeelne Piibel. Anton Thor Helle tõlgitud Piibli ilmumine aitas väga palju kaasa Eesti kirjakeele kujunemisele ja levimisele.

Anton Thor Helle tõlkis ka lauluraamatuid, kuid mitmed vaimulikud olid nende levitamise vastu, kuna need olid kantud pietistlikust vaimust. Siiski suutis Anton Thor Helle neid veenda oma 1721. aastal tõlgitud lauluraamatu vajalikkuses.


 **********************************************
Leo Reinsalu – 90
19. november 1918 – 1. mai 1999
Sõjaväelane

Rae vallas sündinud Leo Reinsalu nagu ka paljude teiste tema põlvkonnakaaslaste elu mõjutas väga suurel määral teine maailmasõda. Eeskujulike hinnetega noormees oli just välja teeninud lipniku auastme, kui Eesti okupeeriti ning Leo Reinsalu saadeti punaarmeesse . Juulis 1941. läks Leo Reinsalu sakslaste poole üle.

Peale Eesti okupeerimist sakslaste poolt saadeti Leo Reinsalu Saksamaale ohvitseride kooli ning pärast obersturmführeri auastme saamist 1944. aasta suve lõpul pöördus Reinsalu kodumaale tagasi, et võidelda vene vägedega Tartumaal. Tegu oli aga juba Teise maailmasõja lõpuakordidega ning saksa väed olid sunnitud üha enam taanduma. Leo Reinsalu üksus sattus peale kapituleerumist ameerika tsooni ning 1946. aastani oli ta vangilaagris. 1951. õnnestus Leo Reinsalul Ameerikasse kolida.

Leo Reinsalu oli üks neid väheseid õnnelikke, kel oli võimalus enne surma kodumaale tagasi pöörduda. Reinsalu naasis Eestisse 1989. aastal ja 1993 sai ta kaitseväe juhataja vanemaks käsundusohvitseriks.

Leo Reinsalu on maetud Jüri kalmistule.


 **********************************************
Richard Pallas - 100
27. november 1908 - 1951
Reklaamikunstnik

Richard Pallas sündis Harjumaal, Kuivajõe vallas. 15-aastasena asus ta õppima Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali. Õpingud kippusid noormehel aga venima ja diplomi sai ta kätte alles 1931. aastal. Hiljem käis Richard Pallas ennast riigi stipendiaadina Pariisis täiendamas.

Richard Pallas spetsialiseerus reklaamile. Ta kujundas nii vaateaknaid kui ka lehekuulutusi. 1935. aastal valminud plakati "Raamat - kodu kauneim vara" eest anti Richard Pallasele esimene auhind. Tema loomingut iseloomustasid dekoratiivsus ja rütmitaotlused. Nagu paljudel teistel, lõppes ka Richard Pallase loominguline karjäär Teise maailmasõjaga. 1944. aastal siirdus ta Rootsi ja sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus ta 1951. aastal suri.


 **********************************************
Valentin-Martin Grenz - 120
22. november 1888 - 1942
Eesti Merejõudude juhataja

Eesti Merejõudude juhataja Valentin-Martin Grenz alustas laevanduse õpinguid Paldiski merekoolis ja paljude teiste Eesti sõjaväelaste eeskujul asus seejärel teenima Vene laevastikku. Vabadussõjas jõudis ta teenida kõikidel tähtsamatel hävitajatel, sealjuures oli ta hävitaja "Lennuk" komandör. Teenete eest Vabadussõjas autasustati teda Vabadusristi ordeni ja taluga.

Peale sõda jätkas Valentin-Martin Grenx enese erialast täiendamist, tõustes 1930. aastal mereväekapteniks. 1932. aastal sai Valentin Martin Grenzist Merejõudude juhataja. Tema ametiajal sai Eesti endale esimesed allveelaevad - "Kalevi" ja "Lembitu".

Valentin Grenz oli üks 1941. aasta juuniküüditamise ohvritest. Ta sattus Kirovi oblastisse, kuid varsti vangistati ja suri ilmselt 1942. aastal Kirovi vanglas.


 **********************************************
Marta Lepp-Utuste - 125
12. november 1883 - 11. november 1940
Kirjanik, õpetaja, Taara-usuliste aktivist

Marta Lepp sündis Varbolas õpetaja perekonnas. 19-aastasena rändas ta Venemaale, et seal guvernandina tööd leida. 1904. aastal sooritas ta Peterburis koduõpetaja eksami. 1905. aastal naases Marta Lepp Tallinnasse ja osales siin 1905. a. revolutsioonisündmustes. Peagi ta arreteeriti ja saadeti Siberisse Tobolski kubermangu, kust ta Peterburi põgenes. Järgneva kümne aasta jooksul jõuti Marta Leppa korduvalt vangistada, kuid ikka ja jälle õnnestus tal põgeneda. Marta Lepp oli mitmete illegaalsete vasakpoolsete organisatsioonide liige Peterburis, Kroonlinnas, Pärnus ja Tartus. Samuti oli ta Eesti Sotsiaaldemokraatliku partei üks organiseerijaid.

Eesti Vabariigi ajal töötas Marta Lepp eesti keele õpetajana. Ta kirjutas ka ajalehtedele kaastöid, seda nii päevapoliitika kui ka kultuuri vallas. Samuti on Marta Lepp avaldanud lühijuttude kogumikke ning kirjutanud libreto Artur Lemba ooperile "Kalmuneid". Marta Lepa kirjanduslik pseudonüüm oli Sophia Vardi (Vardi on üks Marta Lepa sünnikoha, Varbola nimekujusid).

Oma abikaasa Kustas Utuste kaudu oli Marta Lepp tihedalt seotud Taara-usulistega. Alates 1930. aastast oli ta nende ajakirja "Hiis" peatoimetaja. Samuti peetakse Marta Leppa üheks taarausuliste pulmarituaalide stsenaariumite autoriks.


 **********************************************
Alfred Raadik - 90
17. detsember 1918 - 28. jaanuar 1998
Tantsupedagoog

Alfred Raadik sündis Tallinnas. Andekas noormees tegi endale tantsumaailmas kiiresti nime ja peagi tehti talle ettepanek asuda õpetajana tööle Tallinna Koreograafiakooli, seejärel sai temast Tallinna Pedagoogilise Instituudi tantsu eriala õppejõud. Alfred Raadik oli ka viljakas tantsude autor. Nii on tema seatud ülimenukad "Perekonnavalss" ja "Soovide valss".

Alfred Raadik oli IX ja XI tantsupeo üldjuht. Peale 1960. aasta laulu- ja tantsupidu tekkis korraldajatel mõte organiseerida ka noorte laulu- ja tantsupidu. Nii sai Alfred Raadikust koos abikaasa Niinaga esimese noorte tantsupeo üldjuht. Seda, et eraldi noorte laulu- ja tantsupidu on ülimalt vajalik, näitab juba see, et traditsioon on siiamaani püsima jäänud. 2007. aastal peetud X noortepidu oli rahvarohkem kui ükski varasem.

Harjumaaga seob Alfred Raadikut aga 1963. aastal ostetud suvila Laulasmaal.


 **********************************************
Voldemar Kaarma - 100
26. detsember 1908 - 1. detsember 1976
Intarsia- ja mööblikunstnik

Voldemar Kaarma on pärit Kehrast. 1927. aastal lõpetas ta Riigi Tööstuskooli mööbelsepa erialal. Seejärel töötas ta erinevates mööbliettevõtetes. 1944 - 1952 õpetas ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis puitehistööd.

Juba 3 aastat peale kooli lõpetamist anti Voldemar Kaarmale küllaltki vastutusrikas ülesanne - nimelt osales ta 1930ndatetel aastatel Kadrioru lossi ja Konstantin Pätsi Oru residentsi ruumide kujundamisel. Veel nõukogude perioodilgi usaldati talle esindusruumide kujundamist. Nii kavandas ta näiteks 1948. aastal mööbli Leningradi Moemaja direktori kabinetti. Voldemar Kaarma oli ka ülimalt andekas restauraator. Nii sai tema käe all uue hingamise näiteks Peeter I majamuuseumi mööbel.


 **********************************************
Gustav Ernesaks - 100
12. detsember 1908 - 24. jaanuar 1993
Helilooja
Muusikateadlane Saari Ramm on öelnud, et Gustav Ernesaks ei mahu ikka veel hästi sõnadesse, tema tegevuse haare oli lai ja isiksus hämmastavalt rikas, tema tegude mõju kestab.

Tulevane helilooja sündis Harjumaal Peningi vallas Perila külas. 1931. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi kompsitsiooni ja muusikapedagoogika alal. Seejärel töötas erinevates koolides muusikaõpetajana. 1937. aastast alates sai temast konservatooriumi korraline professor.

1941. aastal mobiliseeriti Gustav Ernesaks punavägedesse, kuid tal õnnestus pääseda kultuuritegelaste jaoks moodustatud Jaroslavi kunstiansamblisse, mistõttu ta otse rindele ei sattunud. Peale Eestisse tagasi pöördumist sai Gustav Ernesaksast Riikliku konsevratooriumi õppejõud, ta asutas Riikliku Akadeemilise Meeskoori ning oli pikka aega selle peadirigent.

Gustav Ernesaks on kirjutanud heliloomingut ooperitest soololauludeni. Eesti rahva jaoks jääb ta aga alati laulutaadiks. Laulupidude mitmekordse üldjuhina hoidis ta üleval laulupidude rahvuslikku vaimu. Lydia Koidula sõnadele kirjutatud koorilaulust "Mu isamaa on minu arm" sai Eesti rahva teine hümn, mida esitati laulupidudel isegi siis, kui see ametlikult keelatud oli.

2004. aastal püsitati Tallinna lauluväljakule skulptorite Ekke Väli ja Vello Lillemetsa modelleeritud Gustav Ernesaksa kuju. Nii jääb laulutaat laulupidude igaveseks külaliseks.


 **********************************************
Johannes Vilberg - 105
25. detsember 1903 - 26. oktoober 1981
Laskesportlane

Kaius sündinud Johannes Vilberg puutus laskmisega kokku allohvitseride koolis Johannes Siiri juhendamisel. Noormees osutus niivõrd andekaks, et 1931. aastal arvati ta juba Eesti koondisesse ning saavutas samal aastal maailmameistrivõistlustel medalilaskmises kulla. Aastatel 1931 - 1938 parandas Johannes Vilberg Eesti rekordeid kaheksal korral.

1935. aasta maailmameistrivõistlustel Johannes Vilberg algselt meeskonda ei kuulunud, kuid kuna Gustav Lokota vigastas võistlus eelõhtul oma nägu ning kannatada said ka silmanärvid, sai Johannes Vilberg võimaluse ennast tõestada. Johannes Vilberg ei petnud talle pandud lootusi ning Eesti meeskond sai soomlaste järel hõbemedali. 1939. aastal õnnestus aga Eesti võistkonnal, kuhu kuulus ka Johannes Vilberg maailmameistrivõistlused võita ja juba teist aastat järjest toodi Eestisse Argentiina karikas - laskespordi ihaldatumaid auhindu.


 **********************************************
Daniel Heinrich Matson - 120
24. detsember 1888 – surma aeg teadmata
Õpetaja-jutlustaja

19. sajandi teisel poolel levisid eesti rahva seas erinevad usulised ärkamisliikumised. Rahva seas kogusid populaarsust vennastekogudused, palju järgijaid oli babtistidel. Viimaste hulka kuulus ka rannarootsi juurtega Daniel Matson.

Teoloogilise hariduse omandas Daniel Matson Lodsi saksa-vene jutlustajate seminaris ja Hamburgi saksa babtistide seminaris. Eestisse naastes sai temast Kärdla babtistide koguduse õpetaja. Vahepeal puhkes aga Vabadussõda, kust Matson ratsarügemendi majanduse asjaajajana osa võttis.

1923-26 töötas Daniel Matson koguduse vanemana Pärnus ja pöördus seejärel Harjumaale tagasi, alustades tööd õpetajana Keilas. Daniel Matson oli aktiivne kaastöötaja babtistlikele ajakirjadele "Elukevad" ja "Teekäija".


 **********************************************
Otto Hermann - 130
13. detsember 1878 - 17. oktoober 1933
Helilooja ja dirigent

Tartust pärit Otto Hermann omandas muusikalise hariduse Peterburi konservatooriumis. 1906. aastal sai Otto Hermann esimeseks "Estonia" teatri muusikajuhiks. 1909. aastal pani ta siiski selle ameti maha ja jätkas oma tööd dirigendi ja klaverisaatjana.

Otto Hermann oli vägagi viljakas ja laia ampluaaga helilooja - ta on komponeerinud ooperi "Ilo", lisaks sellele sümfoonilisi poeeme, klaveripalu, koori- ja soololaule ("Ütelge", "Armastus"). Oma elu lõpuaastatel aga takistas raske haigus Hermanni töötamast ja ta lõpetas oma elu vaesuses, elades vaid Kultuurkapitali toetusest.

Otto Hermann on maetud Keila kirikuaeda.


 **********************************************
Krahv Nicolai Ludwig Rehbinder - 185
6. detsember 1823 - 31. august 1876 (v. k. j.)
Kirjanik ja kirjandusloolane

Krahv Nicolai Rehbinder sündis Harjumaal Saku mõisas. Pärast Tallinna Toomkooli lõpetamist valis ta sõjaväelase karjääri ning temast sai Vene mereväe ohvitser. Nicolai Rehbinderi teadmisi hinnati kõrgelt ja suurvürst Nicolai Nikolajetvitš palus teda endale reisiseltsiliseks. Mõnda aega rändasid nad koos mööda Euroopat. 1845. aastal läks Nicolai Rehbinder erru ja temast sai Haapsalu tolliametnik.

Nicolai Rehbinderi sulest on ilmunud mitmeid luulekogusid. "Blötter" (1846), "Neue Gedichte" (1848) ja "Vom Meererstrande" (1856) on neist kõige tuntumad. Tema parimaks teoseks peetakse 1878. aastal ilmunud näidendit Jeesuse elust. Kirjanduslooliselt omab tänapäevalgi väärtust balti-saksa kirjanduse bibliograafia "Die belletristische Literatur der Ostseeprovintzen Russlands von 1800-1852" (1853). Nicolai von Rehbinderi loomingus kajastub tugevalt tema pettumus elus ja inimestes ning ta enda võimeteski.


 **********************************************
Friedrich Reinhold Kreutzwald - 205
26. detsember 1803 - 28. august 1882
Kirjanik ja arst

Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis Virumaal Jõepere mõisas. Olgugi, et tema isa oli pärisori, soovis ta pojale anda võimalikult head haridust. Isa soov täitus ja peale Tallinna kreisikooli lõpetamist 1820. aastal võeti F. R. Kreutzwald Tartu Ülikooli arstitudengiks. Tartus nagu üldse linnades valitses tol perioodil tugev saksameelne õhkkond - baltisaksa korporatsioonid ja seltsid olid tooniandjad linna kultuurielus. F. K. Kreutzwaldist sai korp! Estonia liige ja 1833. aastal, peale ülikooli lõpetamist abiellus ta sakslanna Marie Elisabeth Saedleriga. Noored asusid elama Võrru.

Hoolimata sellest, et nüüdsest oli F. R. Kreutzwaldi koduseks keeleks saksa keel, ei unustanud ta kunagi oma juuri. Terve oma elu jooksul väärtustas ta eesti rahvakultuuri. Ta kutsus ennast Viru laulikuks ja avaldas mitmeid värsse ja jutte, mis olid inspireeritud eesti rahvapärimusest. Sealhulgas kasutas ta ka palju Harjumaa proosamuistendeid.

F. R. Kreutzwaldi suurimaks teeneks on loomulikult eesti rahvale eepose kirjutamine. Jätkates oma hea sõbra Friedrich Robert Faehlmanni alustatud tööd, pani ta kokku "Kalevipoja", mis ilmus 1862. aastal. Kalevipojast võib leida ka mitmeid Harjumaa motiive - Iru ämm, Linda kivi, Raudoja allikas.

Ärkamisaja suursündmustest jäi F. R. Kreutzwald kõrvale. Küll aga oli ta tihedas kirjavahetuses paljude tolle aja kultuuritegelastega - Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda, Johann Köleri ja paljude teistega. Tema lähedaseimaks kirjasõbraks oli aga Lydia Koidula. Nendevahelist suhtlemist on nimetatud Eesti kultuuriloo kauneimaks kiriromaaniks.

 
kuidas meid leida?
 

Harjumaa Muuseum reg nr 70002466 Linnuse 9 76608 Keila tel 678 1668 e-post: muuseum@hmk.ee
|
Serverit teenindab EENet