EJKP, Petersbergi ülesanded ja suhted NATO-ga

EJKP ehk Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (laialdaselt on käibel ka lühend ESDP - European Security and Defence Policy) on EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika ehk ÜVJP (CFSP - Common Foreign and Security Policy) üks vahenditest. EJKP eesmärgiks on parandada liidu iseseisvat suutlikkust konfliktide ennetamisel ja kriiside reguleerimisel. EJKP eesmärke täidetakse nii tsiviil- kui sõjaliste vahenditega, poliitika ei tähenda Euroopa Liidu ühise armee loomist, operatsioonides osalemine on vabatahtlik.

Euroopa Liidu konfliktide ennetamine ja kriiside reguleerimine toimub Petersbergi ülesannete raames, milleks on humanitaar- ja päästeoperatsioonid, rahuvalveoperatsioonid, kriiside ennetamine ja tõkestamine. Petersbergi ülesanded kiideti heaks 1992. aastal aset leidnud sel ajal veel EL-st eraldiseisva ühenduse WEU (Western European Union) kohtumisel. EL põhiseadusliku lepingu jõustumisel täieneksid Petersbergi ülesanded veel desarmeerimisoperatsioonide, sõjalise nõuande ja abi ning konfliktijärgse stabiliseerimise näol.

Euroopa kollektiivse sõjalise kaitse eest jääb vastutama NATO. Seega on EL-l ja NATO-l üksteist täiendavad ülesanded. 1999. a avaldati NATO Washingtoni tippkohtumisel poolehoidu Euroopa Liidu Amsterdami lepingus sätestatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika uutele suundadele ning kinnitati, et tugevam Euroopa aitab kaasa 21. sajandi NATO elujõulisuse tagamisele.  Eesti on seisukohal, et Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsemõõtme arendamine peab aitama kaasa Euroopa riikide panuse tugevdamisele NATO-s ning ei tohi viia üleatlandiliste sidemete nõrgenemisele.

2002. a detsembris sõlmiti Euroopa Liidu ja NATO vaheline nn Berliin pluss partnerluslepe, mis tagab Euroopa Liidu ligipääsu NATO sõjalistele vahenditele ja võimekustele.

EJKP-ga seotud poliitilised ja sõjalised struktuurid

2000. a märtsist alustasid tegevust Euroopa Liidu sõjalised ja poliitilised struktuurid, mille ülesandeks on EJKP edasiarendamine ning poliitilise kontrolli ja strateegilise juhtimise teostamine liidu poolt juhitavates operatsioonides. Nendeks on Poliitika- ja julgeolekukomitee (PSC), Sõjaline Komitee (EUMC) ning Sõjaline Staap (EUMS). Poliitika- ja julgeolekukomiteel on keskne roll ÜVJP, kaasa arvatud EJKP, kujundamisel. Sõjaline Komitee ning Sõjaline Staap tegelevad pigem EJKP sõjaliste küsimustega.

Eestiga  hakkas Euroopa Liit pidama regulaarset dialoogi EJKP küsimustes 2000. aasta teisest poolaastast. Alates sellest ajast oleme tähelepanelikult jälginud Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljaarendamist ning oleme määranud oma esindajad Poliitika- ja julgeolekukomiteesse, Sõjalisse Komiteesse, Sõjalise Komitee töögruppi ja muudesse EL Nõukogu sõjalis-poliitilistesse struktuuridesse.

Euroopa Liidu sõjaline peaeesmärk

1999. a lõpul kiideti Helsingi Euroopa Ülemkogul heaks Euroopa Liidu sõjaline peaeesmärk (Headline Goal) luua Euroopa Liidu kiirreageerimisjõud. Peaeesmärk nägi ette, et Euroopa Liit pidi 2003. a olema võimeline lähetama 60 päeva jooksul kriisipiirkonda 50 000 kuni 60 000 inimest ning tagama missiooni ülalpidamise vähemalt 1 aasta vältel. Ülemkogu otsuste kohaselt võimaldati ka kandidaatriikidel osaleda Euroopa Liidu poolt juhitud sõjalistes operatsioonides, samuti nähti ette konsultatsioonimehhanismid Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimuste ühiseks arutamiseks. Sellega seoses paluti Euroopa Liidu liikmesriikidel, kandidaatriikidel ja NATO-sse mittekuuluvatel Euroopa riikidel juba 2000. a novembris toimunud EL sõjaliste võimete panustamiskonverentsil esitada oma esialgsed pakkumised peaeesmärgi saavutamiseks.

Üldjoontes sõjalises peaeesmärgis aastaks 2003 seatud sihid ka saavutati. Ühtlasi selgitati sõjaliste võimekuste panustamise protsessis esimest korda välja nii olemasolevad kui puuduvad võimekused.

Uus sõjaline peaeesmärk

Seoses sõjalise peaeesmärgi saavutamisega, uusi julgeolekualaseid eesmärke määratleva Euroopa julgeolekustrateegia (A Secure Europe in a Better World) heaks kiitmisega 2003. a detsembris Ülemkogu poolt ning valminud (kuid mitte veel jõustunud) EL põhiseadusliku lepinguga hakati EL Nõukogu sõjalis-poliitilistes struktuurides aktiivselt ettevalmistusi tegema uue EL sõjalise peaeesmärgi määratlemiseks 2010. aastaks.  Uus peaeesmärk (Headline Goal 2010) kiideti heaks 2004. a juunis toimunud Ülemkogul ja selle sihiks on saavutada määratletud vahendite ja võimete (üksused ja juhtimisstruktuurid)  koostegutsemisvõime.

Seoses uue sõjalise peaeesmärgi väljatöötamisega on EL-is aktiivselt tegeletud liikmesriikide poolt 2000. aastal deklareeritud panuste ülevaatamisega. Sellega seoses on Eesti koos teiste liikmesriikidega esitanud EL-ile oma täiendatud panused.

Euroopa Liidu lahingugrupid

EL sõjaline peaeesmärk on tihedalt seotud EL kiirreageerimisüksuste ehk EL lahingugruppide loomisega. EL lahingugrupid on umbes 1500-mehelised kiirreageerimisüksused, mis peavad olema suutelised reageerima 15 päeva jooksul. Lahingugruppide kontseptsioon kinnitati 2004. a suvel ning see näeb ette vajaduse olla võimeline läbi viima alates 2007. aastast kahte operatsiooni samaaegselt. Lahingugrupid saavutasid esialgse võimekuse 2005. a alguseks ning täisvõimekus on planeeritud 2007. aastaks. Lahingugrupid  tegutsevad eelkõige ÜRO palvel ning on võimelised täitma Petersbergi ülesandeid kogu maailmas.  Lahingugruppe on tänaseks päevaks deklareeritud 16. Kuivõrd enamus neist on mitmerahvuslikud, osaleb lahingugruppide moodustamisel 25 riiki. Kuna lahingugruppides osalemine ei ole piiratud EL liikmelisusega võivad lahingugruppide moodustamisel osaleda nii EL kandidaatriigid (hetkel Rumeenia, Bulgaaria, Türgi) kui ka kolmandad riigid (hetkel osaleb Norra).

Eesti on otsustanud osaleda Rootsi poolt juhitavas Põhjala  lahingugrupis. Lisaks Rootsile ja Eestile osaleb nimetatud lahingugrupis ka Soome ja Norra. Lahingugrupi valmidusperioodiks Euroopa Liidu lahingugruppide kavandatavas rotatsioonigraafikus on planeeritud 1. jaan-30. juuni 2008. Eesti sõjaline panus lahingugruppi on kuni 45 kaitseväelast.

23. mail 2005 sõlmisid Põhjala lahingugrupis osalevate riikide kaitseministrid Brüsselis lahingugrupi koostöömemorandumi ehk MOU (Memorandum of Understanding), mis raamdokumendina sätestab moodustatava lahingugrupi eesmärgid, tööprotseduurid, otsustusmehhanismid, rahastamise, julgeoleku-alased meetmed jms. Koostöömemorandumit on võimalik näha siit.

Euroopa Kaitseagentuur

Uue EL sõjalise peaeesmärgi erinevate ülesannete täitmisel ja nende kontrollimisel hakkab tulevikus olulist rolli mängima Euroopa Kaitseagentuur, mis alustas tegevust 2004. a teisel poolaastal. Eesti liitus kaitseagentuuriga selle loomisest alates. Agentuur tegeleb nelja peamise valdkonnaga: sõjaliste võimete arendamise, relvastusalase koostöö, teadus- ja arendustegevuse, kaitsetööstuse ja tehnoloogia küsimustega.

Euroopa Liidu sõjalised ja tsiviiloperatsioonid

Berliin pluss partnerluslepe oli aluseks EL esimese sõjalise operatsiooni CONCORDIA alustamisele Makedoonias 2003. a märtsis. Lisaks suutis EL kiirelt 2003. a kevad-suvel alustada NATO-st täielikult iseseisva sõjalise operatsiooniga ARTEMIS väljaspool Euroopat - Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tänaseks on sõjalised operatsioonid Makedoonias ning Kongo Demokraatlikus Vabariigis lõppenud. EL-i operatsiooni käivitumise puhul on liikmesriikide (sh Eesti) osalemine selles vabatahtlik.

2004. a detsembris võttis EL üle NATO sõjalise operatsiooni SFOR Bosnia ja Hertsegoviinas, koondnimega ALTHEA. Tegemist on ELi juba kolmanda sõjalise operatsiooniga, mis on ühtlasi kõige ambitsioonikam senistest. Eesti on operatsioonis ALTHEA osalenud kahe-kolme staabiohvitseriga alates 2004. a detsembrist ning Kaitseliidu baasil moodustatud rühma suuruse üksusega alates 2005. a detsembrist.

Ülevaade EL-i sõjalistest ja tsiviiloperatsioonidest: